Sündisin 17. oktoobril 2015.
aastal. Mul on kolm õde. Ema nimi on mul Karjapeni Juuli ja isa nimi Cossak’sDown At Heel Dolan, hüüdnimega Motti. Isa on mul soomlane. Uhke värk!
Minu ema Karjapeni Juuli. Pilt www.austraaliakarjakoer.ee
Minu isa Motti. Pildistas Katja
Minu
pärisnimi on Karjapeni Nils, aga kutsutakse mind Jussikeseks. Kui pahandust
teen, siis olen Tuha-Juhan või Jussike-Sussike. Aga kuna ma pahandust üldse ei
tee, siis olengi lihtsalt Juss. Kuigi jah, Teele arvab küll, et ma pahandust
teen, aga näiteks see diivanilaua nurk oli just nii heal kõrgusel, et natukene
hambaid sügada J
Pärisnimi on mul passis kirjas ja ühel uhkel registreerimistunnistusel ka. Ma
olen tõukoer. Austraalia karjakoer. Pass on tore, aga sellega on jälle see
jama, et kui Teele selle välja otsib, siis on arsti juurde sõit. No ega ma
kurda, arsti juures on ka tore, antakse maiuseid ja nunnutatakse nii, et ei
pane seda süstitegemist tähelegi.
Siin ma olen viis päeva noor. Pildistas Grete.
Esimese kuu aega elasin ma oma
ema hoole all. Piima oli nii palju, et alguses ma ei jaksanud oma kõhtugi maast
lahti tõsta, et ringi paterdada.
Siin ma uurisin natukene maailma, aga esialgu tundus see päris hirmus. Pildistas Grete
Õed olid kah koos minuga, aga nendega ma ei
viitsinud eriti tegeleda, no neil mingid omad naistevärgid. Hoidsin rohkem ema
ligi, hea soe ja piim omast käest võtta. Edasi kolisime õdedega kasvataja Lada
juurde. Oi, seal oli vahva, seal oli veel teisi koeri ka. Need suured olid küll
üpris tigedad ega tahtnud meiega üldse tegemist teha, näitasid ainult hambaid.
Aga polnud hullu, koos õdedega oli ka tore mürada ja Lapi porokoer Kama viitsis
ka meiega jännata.
Kui ma sündisin, siis ma olin lumivalge. Kõik naersid, et hülgepoeg. 22-päevasena meenutasin juba jääkaru. Pildistas Grete
Mina olin ikka väga
hea kutsikas, mina ei alustanud üldse pahandusi, aga no kui juba
pahandusetegemiseks läks, siis lõin kampa, täitsa lõbus oli. Aga siis ühel
päeval tuli Teele, kes olid mind varemgi vaatamas käinud, mulle järele ja
sõitsime koos päris uude koju. Alguses oli natukene hirmus, pandi mind ju
üksinda puuri ja õeke jäi koju. Aga sellest polnudki hullu midagi, sest uues
kodus oli põnev. Küll oli alles palju uusi mänguasju ja sain ka oma pesa. No
võtku Teele teadmiseks, et seal pesas ma magan täpselt nii kaua, kuni hakkan
voodisse hüpata ulatama. Aga sellest ma kirjutan edaspidi.
Siin ma olen 4 päeva vanem kui 1 kuu. Öeldi, et vigri moodi. Mh, inimesed on ikka imelikud. Pildistas Grete
Detsembri alguses käisime õdedega iseloomutestil. Seal tehti meiega igasuguseid katseid, täitsa põnev oli. Lõpus hakkas küll juba uniseks kiskuma, aga paberite järgi öeldi, et mina olen selline hea diivanikoer. Noh, ja siis Teele püüab mulle väita, et ma ei pea diivani peal magama?! Mänguasjad mind eriti ei motiveeri, maius küll, aga kõige rohkem meeldib mulle tähelepanu ja kiitus.
Iseloomutestil. Ma olin siis kuus nädalat noor. Pildistas Marge
Aga nüüd natukene nimest ka.
Nime Juss pakkus mulle välja
Teele sõbranna Maarja ja Teelele hakkas see nimi kohe meeldima. Ma olevat
täiesti Jussi nägu. Alguses pakuti mulle veel igasuguseid nimesid, no näiteks
igasuguseid autoosasid, Teele tegelevat mingi rallivärgiga ja siis pidavat
teemasse olema. Aga no ma ei ole ju Karbussi nägu?! Nendest inimestest ei saa
ka ikka iga kord aru. Aga nimi mulle meeldib, tunnistasin omaks ja otsustasin,
et hakkan nimele ka reageerima J
Olen ju täitsa Juss. Pildistas Marge
