Päris koerte terviseks! Auh!

Info kättesaadavus on muutunud nii loomulikuks ja tehtud tehniliselt nii lihtsaks, et ammu ei käida enam raamatukogudes teatmeteoste põhjal referaate kirjutamas või ristsõnade lahendamiseks vastuseid otsimas. Praegu piisab vaid “guugeldamisest” ning lisaks faktiteadmiste leidmisele on näiteks populaarne ka iseenda või oma lemmiklooma sümptomeid haigusteks diagnoosida ja raviplaane koostada. Elame infokülluse ajastul ning võib-olla olemegi kaotanud oskuse loogiliselt mõelda või saadava info osas kriitilised olla?   

Kust saab osta koera? 

Minu perre tuli esimene koer 1986. aastal. Süsimust puhtatõuline ja ka ametlike paberitega isane saksa lambakoer. Meil ei olnud mitte mingisugust koerakasvatuse kogemust ega lähedasi tuttavaid, kellel oleks olnud sama tõugu koer. Mälestused, miks valik just sellele tõule langes, on jäänud unustustesse, kuid ilmselt tõu välimus lihtsalt meeldis. Pisike süsimust päntajalg, kes läbi une karulikult mõmisemise tõttu sai nimeks Ott, oligi ju nunnu. Koer oli muide siiani tegutsevast ja Eestis väga prestiižest kennelist. Ma küll tegelikult ei mäleta, kas ja kui palju kutsika otsimisel eeltööd tehti, kuid arvan, et pigem vähe, sest polnud ju võimalustki, ainus variant olid tuttavad või tuttava tuttavad, sest siis ei olnud paljudel telefonigi, rääkimata Internetis surfamisest. Igatahes kutsika me saime ning kasvatati teda tolle aja parima äranägemise ja õpetuste järgi, käidi näitustel ning tegeleti kuulekusega. Ja kui tolleaegseid fotosid (osad lausa must-valged) vaadata tundus ka kõik roosiline- kuulekas koer näituseringis, autos koos perega reisimas, mere ääres jooksmas ja nii edasi. 

Meie pere esimene koer. O'Ott

Ometi oli koeraga ka mitmeid probleeme- koer kuuletus ainult pereisale, kõik teised pereliikmed olid tema jaoks kas üldse olematud või ainult siis olemas, kui just tema otsustas, et soovib nüüd paari paid saada, koer tuli autosse lubada alati viimasena, vastasel korral ei oleks keegi peale pereisa sinna siseneda saanud ning näiteks pereliikme lehvitusele reageeris koer autos nii, et auto esiklaas tuli vahetada ning kõige kurvem oligi see, et koer ründas korduvalt pereliikmeid, näiteks kui ta oli otsustanud oma toidu söömata jätta ja valvas seda WC ukse juures istudes hommikuni. Võib-olla me ei teadnud koera võttes, et tegemist on töökoeraga, kes vajab kindlameelset omanikku, igapäevast füüsilist ja vaimset koormust ning oskuslikku treeningut. Me valisime koera välimuse alusel. Miks ma seda kõike üldse meenutan? Sest me peame meeles pidama, et see, mis välja paistab, on kõigest fassaad.

Mõni aasta tagasi hakkas populaarsust koguma trend teha oma lemmikloomale sotsiaalmeediakonto, populaarseim Eestis on selleks kindlasti Instagrami platvorm. Aktiivsematel koerakontodel on seal kümneid tuhandeid jälgijaid. Kontodele laetakse igapäevaselt uusi pilte, videoid ja hetki päevast, palju kasutatakse professionaalset fototehnikat, pilditöötlusprogramme ning pilte illustreeritakse sügavmõtteliste pealkirjadega. See kõik on fassaad. Me tegelikult ei tea ning sellest, kuidas sellised pildid, videod ja lood üldse sünnivad, kui palju on vaja selleks maiuseid, käskluseid, inimesi, et saaks kaunil taustal lihtsalt istuvast koerast pildi, milline on see koer puhkehetkel kodus, kuidas käitub olukorras, mis talle stressi valmistab ja muid tuhandeid pisiasju, mis igapäevaselt koeraomanikku ellu kuuluvad, lihtsalt ei räägita. Isegi seda me ei tea, kui palju kulub tegelikult koera söötadele, hooldusele ja veterinaaride külastusele lihtlabaselt raha. Ja me teeme otsuse võtta endale ka lemmikloom ainult välimuse põhjal.  Töökoerad sunnitakse elama diivanitel, seltsikoerad kolivad käekottidesse ning sotsiaalmeedia saab mõned kasutajad juurde. Ja taaskord ei näe me, et ilusate piltide taga on lõhutud diivanid, kärbunud lihased ja suurenev hulk äraandmiskuulutusi. Suurepärase näitena saab tuua Internetis leiduvaid tuhandeid videoid pereidüllist, kus näiteks lapsed ripuvad koertel kallistades kaelas ja kõik ahhetavad ümber, et küll on armas ja ilus, aga koera kehakeel räägib sellest, et ta ei soovi maailmas mitte midagi muud, kui sellest olukorrast pääseda ja ta ei ründa vaid sellepärast, et tema kannatuste karikasse mahuvad need paar tilka veel. Kuniks enam ei mahu. Aga siis ei süüdista mitte keegi lapsi või iseenda, et see kõik juhtus, vaid süüdistatakse koera, kelle ainus süü on tegelikult selles, et ta ei oska end meie keeles väljendada. Ja meie ei saa aru, et koertele ei meeldi kallistamine, see tõstab oluliselt nende stressitaset ning sunnib võtma appi kõik pehmemad väljendusviisid, et me sellest aru saaksime. Aga tihti me ei saa.  

Koerad ei naudi kallistamist ning oskavad seda väljendada vaid kehakeeles. Kahjuks ei oska paljud inimesed koerte kehakeelt lugeda. Pilt: Internet. 

Teadlikumad koeraomanikud muidugi püüavad postituste juures mõnikord ka selgitada seda, mis toimub pildi taga või milline konkreetne tõug iseloomult ja vajadustelt on, kuid see jääb üldjuhul hüüdja hääleks kõrbes, sest tohutus infotulvas ei süveneta ammu enam teksti ning "laigi" saab vaid ilus pilt. Kõige selle taustal hakkasin ma mõtlema, et miks ei näe sotsiaalmeedias nende inimeste „koerte kontosid“, kes on aastakümneid koeri kasvatanud ja aretanud, töötavad igapäevaselt koertega või koertega seotud elualadel? Vastus on tegelikult väga lihtne- neil ei ole selle jaoks aega, sest nende aeg kulub koertega täidetud päriselule. 

Minu koeral on ka Instagrami konto. Õigemini loomulikult tähendab see, et minul on minu koera Instagrami konto. Minu koeral on sellest absoluutselt ja siiralt täiesti ükskõik, kas tal on sotsiaalmeediakonto või mitte. Minu koer eelistaks selle aja, mis ma veedan koera Instagrami kontole uut kraami pannes või seal lihtsalt ringi surfamiseks, veeta koos minuga, käia jalutamas, matkamas, mängida või teha trikke. Aga täna ma saan õnneks öelda, et minu koeral oli Instagrami konto, sest ma otsustasingi valida oma koera tema Instagrami profiili asemel. Seetõttu on see ka minu koera viimane blogipostitus. Võib-olla postitan mina, Teele, vahel siia lugusid oma koerast või meie tegemistest. Võib-olla. Kui mul selleks koera kõrvalt aega ja tahtmist jääb. 

Kui varasemalt kasvasid meie peres saksa lambakoerad, siis täna on minul isiklikult austraalia karjakoer, samuti töökoer, kes reaalselt vajab igapäevaselt füüsilist ja mis veelgi olulisem, vaimset koormust. Ei piisa kahest pissiringist päevas. Ei piisa ka tunniajalisest jalutuskäigust rihmas. See tõug on aretatud pidama vastu karmides ilmastikuoludes ja maastikel, karjatama endast kordades suuremaid veiseid ning iseseisvalt mõtlema ja hakkama saama. Tõug ongi iseseisev, intelligentne, suuline, vastupidav ja jõuline. 

Asutraalia karjakoer oma kõige loomulikumas olekus. Foto: Internet (Connie Redhead)

Sellist tõugu koera võttes peabki talle kõike seda pakkuma- keerukaid mõtlemisülesandeid, võimalust liikuda erinevatel maastikel, kasutada oma hästiarenenud instinkte. 

Koeral peab olema võimalik tegeleda tõule omaste tegevustega. 

Kõik muu on koera loomuse mahasurumine, koera panemine olukorda, kus ta peab olema keegi teine, kui ta tegelikult on. Ja seda ainult inimese huvides. Me teeme töökoertest teraapiakoerad, sest meie tahame nii, me paneme koerad kottidesse, sest meile on nii mugavam, me lubame koerad diivanitele, sest meie tahame neid vahel kallistada. Aga tegelikkuses tähendab see, et me piirame oluliselt koera loomuomadusi, surume jõuliselt maha tema instinktid ning hoiame koera stabiilselt käsu all. Me peaksime endalt alati küsima, kas ma võtaksin konkreetselt sellest tõust koera ka siis, kui ma ei näeks ega teaks selle koera välimust? 

Kas koera välimus on esmatähtis? Pilt: Internet.

Ma olen tegelikult lõpmata kurb. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin oma koera Instagrami konto kinni panna, vaid sellepärast, et tõuühingu juhatuses peame täna tegelema juba mitmenda koeraomanikuga, kes on pöördunud meie poole sooviga oma koerast loobuda. Varasemalt põhjendati enim äraandmisi sellega, et kellelgi peres on allergia. Täna seda enam väga teha ei saa, sest isegi kui on tõesti allergia, siis see on leevendatav ja ravitav ning täisväärtuslik kooselu lemmikloomaga on täiesti võimalik. Täna ollakse äraandmise osas ausamad- koeral on käitumisprobleemid, koer pissib tuppa, koer on lastele ohtlik, koeral on üksindusahastus ja muu selline. Põhjuseid on tõesti erinevaid- kooselu on läinud laiali ning kumbki ei suuda või ei taha koera eest hoolitseda, koeral on käitumisprobleemid, sest teda ei ole õpetatud teistmoodi käituma, inimestel lihtsalt ei ole koera jaoks piisavalt aega ning ei mõisteta, et koer, seda enam töökoer, ei saa lihtsalt kodus eksisteerida. Kõige esimesena tahaksin alati küsida, et kas te mõtlesite enne kutsika majja toomist need samad probleemid ja lahendused põhjalikult läbi? Kas te andsite endale aru, et austraalia karjakoer on töökoer? Kas te võtsite endale piisavalt aega ja tahtmist, et kutsikat sotsialiseerida ja koeraga igapäevaselt tegeleda? Koer on intelligentne ja aktiivne sotsiaalne olend, kuid koer oskab sotsiaalses keskkonnas käituda ja olla nii, nagu meie oleme teda õpetanud käituma. Ainus positiivne asi kogu selle mure juures on see, et pöördutakse tõuühingu poole, kui on muresid, mitte ei jääda üksinda ootama ja lootma, et need iseenesest üle lähevad või tehakse mingi eriti halb otsus. Inimesel lasub täielik vastutus oma lemmiklooma elu- ja heaolu eest! Kõigest eelnevast hoidumiseks on väga lihtne lahenduse- inimene peab lihtsalt enne kutsika võtmist aru saama, kas ta soovib mängukoera, sotsiaalmeediakoera või tegelikult ka päris elusat koera, kes tuleb inimese ellu kõigi oma rõõmude ja muredega?! 

Miks ma üldse sellest kõigest kirjutan? Ma lihtsalt loodan, et võib-olla jääb selle postituse taustal üks läbimõtlemata otsus tegemata ja kasvõi üks koer pärast ära andmata. Fassaad ei ole vundament, katus ega maja. 

Päris elu ja päris koerte terviseks! Auh!