Suvi on mul läinud üldiselt lõbusalt. Enne jaanipäeva käisime Lapimaal ja Põhja-Norras põhjapõtru karjatamas (tahtsin küll, aga ei lubatud), seejärel olid inimesel vennalapsed mõnda aega meil ja no nendega on ju maailma kõige toredam mängida. Kui nemad koju tagasi kolisid, siis mõtlesin, et nüüd hakkavad küll igavad päevad, aga võta käpast, hoopis vastupidi!
Ühe täiesti tavalise teisipäeva varahommikul, kui mina alles mõnuga voodi jalutsis norskasin, aeti mind magusast unest julmalt üles. Vähese une leevenduseks anti vähemalt hommikusöök varem kätte ning maiuseidki kauba peale. Ja mis veel imelikum oli see, et viidi varahommikusele jalutuskäigule. Aga veel üsna aovalgel pakiti mind autosse ning alles siis sain teada, et järgmised kaks päeva veedan Hiiumaal. See oli küll tore uudis! Ei olnudki seal juba paar aastat käinud, viimati siis, kui ma noor ja ilus olin, noh peaaegu sama ilus ja noor kui praegu. Viljandist Rohuküla sadamasse oli muidu rahulik sõit, sain magada, aga kõige naljakam oli ikka see, kuidas kunagi rallidel kaardilugeja ametit pidanud inimene (nimesid ei nimeta, eks) eksis tee peal ära ja jõudis sadamasse 28 kilomeetrit pikema ringiga napid 10 minutit enne praami väljumist. Minul igatahes pole sõnu, ma siiani imestan, kuidas ta rallis üldse meistriks tulla sai ja veel kaks korda?! Muidugi ise rääkis pärast, et nii oligi plaanis ja tema on alati sõitnud Rohukülla üle Märjamaa ja muud sellist bla-bla-blad. Õnneks lõppes see jama muidugi hästi ning saime ikka praamile. Järgmine kord valin igatahes parema juhi, kui kuhugi aja peale vaja jõuda.
Kaugel see Hiiumaa on kah?
Praamil oli pisut igav, kuna sisse mind ei lubatud ja pidin reeglingult merd passima. Hiljem kuulsin, et teised said lausa kaptenisillal käia. Mul oli niigi palju rõõmu, et paar korda sain teisele koerale pahasti öelda, kui see julges oma nina samale korrusele pista. On ju teada, et igasugused neljajalgsed elukad mulle ei meeldi, välja arvatud juhul, kui tegemist on tüdrukutega. Vot nendega võin küll alati semmida, aga neid polnud seal praamil kuskilt võtta. Heltermaale jõudsime siiski üpris kiiresti ning edasi kolisime suurde bussi, mis meid vahvale Hiiumaa ringreisile viis. Mina olen enne ka bussiga sõitnud, seega ei olnud see minu jaoks hirmutav. Lisaks oli bussis nii palju toredaid inimesi! Ma alguses hoidsin omaette, sest inimene oli rääkinud, et pean viisakas olema, aga hiljem sain ikka palju paisid ja sügamist välja nuruda, natukene vorsti ja muud head kah.
Ma olin küll üpris viisakas, aga sisse ikkagi ei lubatud.
Ja kui vahva ekskursioon see oli! Vaatasime üle Hiiumaa riigiteed ning lisaks veel Suuremõisa mõisa, Vaimla villavabriku, Kassari Sääre tirbi, Tahkuna tuletorni ning peaaegu maailmakuulsa Hiiumaa Eiffeli torni. Ja olgu ka mainitud, et meil oli maailmakõigetoredam „giid“ Hannes. Igatahes on kindel see, et kui Hannes enam maanteedega majandada ei taha, siis uus amet, mis samuti ideaalselt sobib, on olemas! Bussiga kihutasime (absoluutselt piirkiiruse piires) peaaegu pool Hiiumaad läbi ja küll mul oli seal igal pool alles põnevaid lõhnasid nuuskida! Mul olid juba muidugi Suuremõisas paagid tühjad, oleks teadnud, et nii palju ees ootab, oleksin rohkem hoidnud. Villavabrikus vaatasin, et kellelegi väga silma ei jääks, muidu oleksin pidanud siilisoenguga koju saabuma ja kus siis selle häbi ots. Sääre tirbile mind veisekarja ei lubatud, hiljem lugesime, et seal olla mingid hullud hobused koera rünnanud, seega vedas. Tahkunas saime pikemalt käppasid sirutada, kuigi inimene mind tuletorni ei viinud. Ega ma tean jah, et mulle need metallist sõrestikuga trepid ei meeldi, aga oleks kõrgelt tahtnud vaadata küll, et kus siis ilusamad Hiiumaa koerapreilid paiknevad. Oma vahva bussireisi lõpetasime lõunasöögiga Rannapaargus. Uksel oli silt, et hästi käituvad koerad on lubatud, seega mina võisin kohe julgelt sisse minna. Inimene küll kergitas selle hästi käituva osa peale kulmu, aga ei tasu enamus aega sellest väljagi teha, mis inimesed arvavad. Ja tegelikult ma käitusingi viisakalt, mõnus oli laua all lõunaund magada, hiljem anti paar ampsu kooki kah.
Pisakabel
Bussisõit on tore sõit
Anna maiust!
Paberihunt-pudeliavaja
Pissipeatus. Minul pissid tehtud
Restoranis laua all näljast nõrkenud. Kutsuge loomakaitse!
Edasi liikusime ööbimiskohta ning seal sulges inimene mind esinduse koolitusruumis hoopis puuri. Täiesti häbematu tegu, mul olid Kärdla lõhnad alles kõik nuusutamata! Eks ma siis moe pärast paari haugatusega streikisin, aga samas eriti ei viitsinud, varane äratus ja tohutud nuuskimised olid mu päris ära kurnanud, seega kulus see pikem puhkepaus mulle ilusti ära. Inimesed olla samal ajal Soonlepa karjamõisas Muna vaatamas käinud. Ei tea, mis selles munas nii erilist on, et kohe ühine vaatamine organiseeritakse. Mina olen munasid näinud küll, vahel pühapäeval antakse mulle oma muna söömiseks kah. Hea, et ei pidanud kaasa minema, saingi õhtu parimaks osaks välja puhata. Ja see parim osa oli ikka väga tore- sügati, paitati, anti vorsti ja värki. Selliseid osasid oleks võinud seal rohkem olla. Hiljem hakkas mul uni koledasti peale kippuma, püüdsin küll seal murule pikali visata, aga sääsed tulid kallale. Hakkasin siis inimest kiusama, et see omale kargu alla ajaks ja tudule viiks. Lõpuks sain ta ikka nii kaugele ka ning suundusime hotelli puhkama. Oeh, see oli mõnus.
Postitänava postiring
Hommikul käisin postiringil värskeid uudiseid vahetamas ning siis andis inimene mulle hommikusöögi ja jättis hotellis puuri seedima. Ta on mul ikka eriti naiivne, kui arvab, et minul, kellel mul kõht öisest peost veel head-paremat täis, hakkan nüüd tema nõmedaid krõbinaid sööma. Söögu ise, kui huvi on! Maiuse närisin muidugi ära, krõbinaid üritasin kapi alla peita, aga inimene leidis ikka üles ja pakkis kaasa, arvas vist, et ju ma hiljem söön. Ei söönud. Pärast hommikusööki kolisime jälle bussi ja ma mõtlesin, et oh, jälle uued põnevad kohad ja lõhnad-värgid. Aga ei, hoopis kaatriga merele läksime! Väga põnev oli, natukene hirmus ka. Ma olen varem küll paadiga sõitnud ja praamiga sõitnud ja suure laevaga sõitnud, aga sellise asjaga ei olnud. Tegelikult oli vahepeal väga hirmus, eriti kui suure hooga sõideti, aga siis jäime merel hoopiski seisma ja kae imet, mingid imelikud loomad hakkasid ümber paadi tekkima. Suhteliselt minu sarnased, aga lõhn nagu teistmoodi ja imelikku häält tegid ka. Inimesed rääkisid, et need olla hülged. Ah sellepärast nad mind siis ennegi hülgeks nimetanud. Oleksin tahtnud minna lähemalt uurima, aga inimene ei lubanud. Temaga on ikka absoluutselt igav!
Inimkraanad
Mina ja naised
Ohutus ennekõike!
Oi, sugulased!
Mina vees palli mängimas
Alard, lähme ujuma?!
No tule ikka!
Merelt jõudsime ilusti tagasi ja siis kolasime koos giidiga Kärdlas ja Kärdla ümbruses. Hiiumaa on ikka imeline! Ma inimesele mitu korda ütlesin, et kolime saarele elama. Ma pean enne muidugi välja selgitama, kas seal ikka ilusaid koerapreilisid on, niisama ei hakka tulema. Ja pärast lõunasööki, mille ma hiljem kahetsedes maha magasin, sättisime kõik oma asjad bussi ning keerasime ninad mandri poole. Pean tunnistama, et tegelikult olin ma selleks ajaks ikka hirmus väsinud küll juba, nii et bussis tukkusin ja praamil käitusin ka viisakalt. Isegi Rohukülast Viljandisse magasin (seekord inimene ei eksinud ära, aga eks tema ole kah arenemisvõimeline), aga oma koju jõudes ei jaksanud mitte midagi teha, keerasin end voodis külili ja magasin hommikuni. Isegi terve päeva magasin veel takkajärgi, sest ega see lustielu elamine lihtne ole. Inimene olla muidugi juba muretsema hakanud, et äkki mul midagi viga. Aga mul oli ju vaja korralikult välja puhata, sest juba nädalavahetusel ootavad mind ees suvepäevad ja mitmed austraalia karjakoerapreilid!
Noh, sõidame ka vä?
Tugev käpapats ja suur auh Maanteeameti lääne regiooni ägedatele inimestele, kes mul kaasa lubasid tulla ja mind välja kannatasid (aga kuidas sa siis niiiiiiiiiiii nunnut koera ikka välja ei kannata, onju?!) ning kes mind paitasid ja patsutasid ja sügasid ja mulle lahkelt oma paremaid palasid jagasid! Teiega tuleks kohe teinekordki! Piltide eest viisakas kraaps Reedale ja Marekile!
Maailmakõigeägedamadreisikaaslasedkõigeägedamasttöökohast
Surnukirstul viisteist meest hõissa ja pudel rummi!
Hõk
