Karjakoerast jäljekoeraks

Ma olen küll karjakoer, aga kuna mul on pikk kogemus (loe: juba poolteist aastat) naiste (loe: emaste) lõhnade ajamisel, siis on minust natukene nagu juba jäljekoer ka saanud. Seetõttu arvaski Teele, et minust tulebki siis jäljekoer treenida.

Kõik sai alguse ühest ninatöö koolitusest, mis toimus 25. märtsil. Koolitajaks oli Lea Tummeleht ja sisuks koera koolitamine mingit konkreetset lõhna eristama ja leidma. No nt peaks Teele koolitama mind oma kadunud (unustatud) asju otsima. Einoh, mulle täitsa meeldis see ninatöö värk, põnev ju nuuskida ja maiuseid jagati ka lahtise käega.

 

 

Tere kõigile, mina saabusin!

 

 

Alguses pidime rätiku alt maiust otsima ja seda märkima, mille peale anti nii käest maiust kui sealt rätiku alt ka.

 

 

Ahaaa, seda maiust pean otsima jah?

 

Ma näen küll, kuhu sa selle paned!

Sinna!

 

Leitud!

Edasi pandi rätiku alla kummelitee pakikene, mille ilusti märkimisel samuti maiust jagati. Ma tegin ikka vahepeal sohki ka, ei nuuskinud, vaid panin niisama nina vastu rätikut ja kohe maius välja noritud, aga sellest kavalusest sai Teele ühel hetkel aru ja siis oli hea põli läbi, pidin ikka ninaga tööd tegema.

 

Hmm... mingi uus lõhn...nagu kummel

 

 

Kolmandas etapis pidime juba purgis olevat kummelilõhna märkima ning seejärel mitme purgi hulgast selle õige leidma. Väga vahva oli, aga hirmus väsitav, hea et vahepeal autosse põõnutama viidi.

 

 

Mis siin purgis huvitavat on?

 

See ninatöö elu on ikka tore elu, korra nuusid purki ja kohe maius kohal

 

Aga igatahes sai sellest ninatöö koolitusest alguse minu jäljekoerakarjäär. Teele võttis Mari koos Putukaga kampa ja niimoodi suundusime treener Leela Nõu juurde jäljetrenni. Leela on väga vahva treener! Ja kas te seda teate, et Leela õpetab filmistaare ka, no neid neljajalgseid, kes teevad kaasa Tõe ja õiguse filmis?!

Esimene jäljetrenn toimus 6. aprillil Raasikul. Pärast sissejuhatavat teooriat pani Teele maha 30-sammulise jälje ja kõigi üllatuseks (v.a minu enda muidugi, sest ma olengi ju ilus-tark-osav) tegin ma jälge esimesel korral nagu liikuv tolmuimeja! Einoh, mis viga teha, kui igas sammus maitsev maksatükikene ootas, loomulikult nuuskisin ma korralikult, et jumala eest ükski tükikene kuhugi vedelema ei jääks! Sain treenerilt kiita ja muidugi oli endal ka uhke tunne ning Teele lausa väga õnnelik. Teise jälje tegime veel ja siis oli algajatele küllalt. Kokkuvõttes oli väga tore ja mina lootsin küll, et me seda trenni veel teeme.

 

 

Esimene trenn ja esimene jälg. Juss-tolmuimeja

Nädalavahetuseti, mil Viljandis lustielu elasime, tegime omal käel ka trenni. Vahel tuli paremini välja, teinekord olid muud lõhnad hoopis huvitavamad ja siis oli igav neid maksatükikesi sealt otsida.   

Teine jäljetrenn toimus 27. aprillil Kostiveres. Sealsed jäljed olid juba 50 ja 70 sammu pikad. Esimesel jäljel Teele jubedalt segas mind, ma rahulikult nuusin, tema topib oma kätt ette, et muudkui vaata sinna ja vaata tänna. Õnneks treener ütles ka talle, et lasku mul ikka rahulikult ise teha ega ärgu segagu nii palju! Hea, et aru sai ja kuulda võttis, seega tuli teine jälg palju paremini välja. Tore, et trennis käime, treener ikka teab, kuidas ja mis olema peab! Seejärel õppisime ka jäljeeseme märkimist ja sellele lamamist. No selle püsilamamisega on minul veel raskusi, aga ma olen seda kodus nüüd kõvasti harjutanud ja pealegi on see väga lihtne, muudkui lamad ja maiuseid tuleb. Nagu unistuste töö.

 

Teooriatund

 

Teele segab!

 

 

Leela näitab, kuidas õigesti juhendada

 

Veel juhendamist. Teele on loll :)

 

Treeneri valvsa pilgu all saabki minust jäljekoer

 

Kuidas see oligi, et ühes otsas koerake, teises otsas lollike... hihihih :P  

 

 

Trenni me ei olegi vahepeal rohkem jõudnud, kuid käisime 1. mail jäljepäeval. See oli selline algajatele mõeldud koolitus, kus alguses teooriosa ja siis väikene praktiline pool. Koolitajaks Merlin Kanter. Mulle meeldis, sest seal oli palju teisi koeri ka, emaseid! Lisaks sain palju maiuseid ja hiljem veel metsas jalutada ka.

 

 

Tere kõigile, mina jälle kohal!

 

Teele teeb ruutu. Koos mämmiämbriga

 

Jälg on maas ja maksa täis, tuleb ainult otsida

 

Aaa, siin veel üks, see jäi nägemata

 

Jäljehunt

 

 

See jäljekoera elu on ikka hea elu!

Karjakoeraamet

Ma olen karjakoer. Mind aretati Austraalias, et sealsel raskel maastikul oleks üks vastupidav ja julge koer, kes on võimeline karjatama veiseid. Ja veiseid tuleb karjatada nii, et nendel suurtel loomadel oleks võimalikult vähe stressi, kui ma neid kamandan ehk ma ajan karja näksides mitte haukudes. Ja erinevalt veel lambakarjatamisest ajan ma karja endast ja karjakust eemale mitte inimeste ega teiste loomade poole.

 

Aga see on kõik teooria.

 

Tegelikult olen mina perekoer nagu ka enamus minu tõukaaslasi, vähemasti Eestis. Seepärast on tore, kui on võimalik osaleda erinevatel vahvatel üritustel. Jaani talu Pärnumaal võimaldab koertel teha tutvust lambakarjatamisega, mis tegelikult seisneb selles, et kontrollitakse, kas koeral on üldse karjaajamisinstinkti ning kas koer on võimeline omanikule kuuletudes loomi rahulikult ajama.

 

 

Lammastest enam huvitavad mind pruudid!

 

Mina olen käinud „karjatamas“ kahel korral, 23. oktoobril 2016 ja 7. mail 2017. Esimene kord oli väga põnev. Need lambad on ikka täiesti imelikud elukad, lõhnavad teistmoodi ega lase end üldse lähemalt uurida. Pakkusid mulle täitsa huvi ja sain nad liikuma ka. Tähendab, mina tahtsin minna neid nuuskima, aga nemad lidusid eest ära ning siis kõik rõõmustasid, et oi, näe liigutab lambaid. Ma ei tahtnud neid liigutada! Ma tahtsin neid nuusutada! Inimesed ei saa ikka üldse asjadest aru.  

 

 

"Mis asjad need veel on?!"

 

 

"Võrke rivvi!" Võtsid

 

"Noh, liduge koju ära nüüd, mul parematki teha." Lidusid

 

Teisel korral ma juba teadsin, et ah, need on mingid igavad asjad, ligi ei lase ning lõhnavad veidralt, seepärast oli palju põnevam teiste karjatama tulnud koertega sõprust sobitada ja mängida. Vahepeal vedas Teele mind karjaaeda ka, aga ma püüdsin neist imelikest elukatest eemale hoida ja hoopis põnevamaid jälgi ja lõhnasid taga ajada. Jalutasime Teelega seal siis natukene niisama ringi, õnneks kaua ei pidanud, sain tagasi teiste koerte juurde. Asi muidugi sellega ei lõppenud, päeva teises pooles pidin veel ühe korra sinna aeda minema, seega ma mõtlesin välja plaani, et kui ma neid lambaid natukene ringi jooksutan, siis on inimesed rahul ja jätavad mind rahule, et ma saaksin hoopis omi asju ajada. No ja siis ma natukene karjusin lammaste peale ja ehmatasin neid ka natukene. Kõik oli rahul, rääkisid, et ma leidsin ka ikka instinkti üles ja sain elu sisse. Plaan töötas, mis?!

"Hmm... mis huvitavad lõhnad siin on, palju huvitavamad kui need lokkis elukad"

 

 

Inimeste rõõmuks võin neid lambaid natukene kiusata ka. Inimesed olid rõõmsad, näe, Juss leidis instinkti üles! Naiivsed :)

 

Jooksutan neid siis natukene siin aias ringi

 

"Noh, kiiremini-kiiremini, mul pruudid ootavad!"

 

Väike karjumine ei tee ka paha

 

Õhtul sõitsin vanaisaga Viljandisse lustielu elama. Päev oli muidugi hirmus väsitav olnud, sain nii palju teiste koertega suhelda ja natukene ka lambaid jooksutada. Olen nüüd natukene aega Viljandis, Teelel on Tallinnas mingid ralliasjad ajada ja ma ei taha terve nädalavahetus üksi kodus olla, seega olen hoopis Viljandis vanaema-vanaisa juures, saan hommikust õhtuni maiuseid norida ja aias patrullida, et jumala eest! ükski lind ega loom julgeks sinna aia poole vaadatagi! Õhtul oli muidugi hirmus kurb, et Teelet polnud, aga kui ma vanaisa juurde voodisse kobisin, siis hakkas suur kurbus järele ka andma.