Karjakoeraamet

Ma olen karjakoer. Mind aretati Austraalias, et sealsel raskel maastikul oleks üks vastupidav ja julge koer, kes on võimeline karjatama veiseid. Ja veiseid tuleb karjatada nii, et nendel suurtel loomadel oleks võimalikult vähe stressi, kui ma neid kamandan ehk ma ajan karja näksides mitte haukudes. Ja erinevalt veel lambakarjatamisest ajan ma karja endast ja karjakust eemale mitte inimeste ega teiste loomade poole.

 

Aga see on kõik teooria.

 

Tegelikult olen mina perekoer nagu ka enamus minu tõukaaslasi, vähemasti Eestis. Seepärast on tore, kui on võimalik osaleda erinevatel vahvatel üritustel. Jaani talu Pärnumaal võimaldab koertel teha tutvust lambakarjatamisega, mis tegelikult seisneb selles, et kontrollitakse, kas koeral on üldse karjaajamisinstinkti ning kas koer on võimeline omanikule kuuletudes loomi rahulikult ajama.

 

 

Lammastest enam huvitavad mind pruudid!

 

Mina olen käinud „karjatamas“ kahel korral, 23. oktoobril 2016 ja 7. mail 2017. Esimene kord oli väga põnev. Need lambad on ikka täiesti imelikud elukad, lõhnavad teistmoodi ega lase end üldse lähemalt uurida. Pakkusid mulle täitsa huvi ja sain nad liikuma ka. Tähendab, mina tahtsin minna neid nuuskima, aga nemad lidusid eest ära ning siis kõik rõõmustasid, et oi, näe liigutab lambaid. Ma ei tahtnud neid liigutada! Ma tahtsin neid nuusutada! Inimesed ei saa ikka üldse asjadest aru.  

 

 

"Mis asjad need veel on?!"

 

 

"Võrke rivvi!" Võtsid

 

"Noh, liduge koju ära nüüd, mul parematki teha." Lidusid

 

Teisel korral ma juba teadsin, et ah, need on mingid igavad asjad, ligi ei lase ning lõhnavad veidralt, seepärast oli palju põnevam teiste karjatama tulnud koertega sõprust sobitada ja mängida. Vahepeal vedas Teele mind karjaaeda ka, aga ma püüdsin neist imelikest elukatest eemale hoida ja hoopis põnevamaid jälgi ja lõhnasid taga ajada. Jalutasime Teelega seal siis natukene niisama ringi, õnneks kaua ei pidanud, sain tagasi teiste koerte juurde. Asi muidugi sellega ei lõppenud, päeva teises pooles pidin veel ühe korra sinna aeda minema, seega ma mõtlesin välja plaani, et kui ma neid lambaid natukene ringi jooksutan, siis on inimesed rahul ja jätavad mind rahule, et ma saaksin hoopis omi asju ajada. No ja siis ma natukene karjusin lammaste peale ja ehmatasin neid ka natukene. Kõik oli rahul, rääkisid, et ma leidsin ka ikka instinkti üles ja sain elu sisse. Plaan töötas, mis?!

"Hmm... mis huvitavad lõhnad siin on, palju huvitavamad kui need lokkis elukad"

 

 

Inimeste rõõmuks võin neid lambaid natukene kiusata ka. Inimesed olid rõõmsad, näe, Juss leidis instinkti üles! Naiivsed :)

 

Jooksutan neid siis natukene siin aias ringi

 

"Noh, kiiremini-kiiremini, mul pruudid ootavad!"

 

Väike karjumine ei tee ka paha

 

Õhtul sõitsin vanaisaga Viljandisse lustielu elama. Päev oli muidugi hirmus väsitav olnud, sain nii palju teiste koertega suhelda ja natukene ka lambaid jooksutada. Olen nüüd natukene aega Viljandis, Teelel on Tallinnas mingid ralliasjad ajada ja ma ei taha terve nädalavahetus üksi kodus olla, seega olen hoopis Viljandis vanaema-vanaisa juures, saan hommikust õhtuni maiuseid norida ja aias patrullida, et jumala eest! ükski lind ega loom julgeks sinna aia poole vaadatagi! Õhtul oli muidugi hirmus kurb, et Teelet polnud, aga kui ma vanaisa juurde voodisse kobisin, siis hakkas suur kurbus järele ka andma.