.: Karjakoerast jäljekoeraks

Ma olen küll karjakoer, aga kuna mul on pikk kogemus (loe: juba poolteist aastat) naiste (loe: emaste) lõhnade ajamisel, siis on minust natukene nagu juba jäljekoer ka saanud. Seetõttu arvaski Teele, et minust tulebki siis jäljekoer treenida.

Kõik sai alguse ühest ninatöö koolitusest, mis toimus 25. märtsil. Koolitajaks oli Lea Tummeleht ja sisuks koera koolitamine mingit konkreetset lõhna eristama ja leidma. No nt peaks Teele koolitama mind oma kadunud (unustatud) asju otsima. Einoh, mulle täitsa meeldis see ninatöö värk, põnev ju nuuskida ja maiuseid jagati ka lahtise käega.

Tere kõigile, mina saabusin!

Alguses pidime rätiku alt maiust otsima ja seda märkima, mille peale anti nii käest maiust kui sealt rätiku alt ka.

Ahaaa, seda maiust pean otsima jah?

Ma näen küll, kuhu sa selle paned!

Sinna!

Leitud!

Edasi pandi rätiku alla kummelitee pakikene, mille ilusti märkimisel samuti maiust jagati. Ma tegin ikka vahepeal sohki ka, ei nuuskinud, vaid panin niisama nina vastu rätikut ja kohe maius välja noritud, aga sellest kavalusest sai Teele ühel hetkel aru ja siis oli hea põli läbi, pidin ikka ninaga tööd tegema.

Hmm... mingi uus lõhn...nagu kummel

Kolmandas etapis pidime juba purgis olevat kummelilõhna märkima ning seejärel mitme purgi hulgast selle õige leidma. Väga vahva oli, aga hirmus väsitav, hea et vahepeal autosse põõnutama viidi.

Mis siin purgis huvitavat on?

See ninatöö elu on ikka tore elu, korra nuusid purki ja kohe maius kohal

Aga igatahes sai sellest ninatöö koolitusest alguse minu jäljekoerakarjäär. Teele võttis Mari koos Putukaga kampa ja niimoodi suundusime treener Leela Nõu juurde jäljetrenni. Leela on väga vahva treener! Ja kas te seda teate, et Leela õpetab filmistaare ka, no neid neljajalgseid, kes teevad kaasa Tõe ja õiguse filmis?!

Esimene jäljetrenn toimus 6. aprillil Raasikul. Pärast sissejuhatavat teooriat pani Teele maha 30-sammulise jälje ja kõigi üllatuseks (v.a minu enda muidugi, sest ma olengi ju ilus-tark-osav) tegin ma jälge esimesel korral nagu liikuv tolmuimeja! Einoh, mis viga teha, kui igas sammus maitsev maksatükikene ootas, loomulikult nuuskisin ma korralikult, et jumala eest ükski tükikene kuhugi vedelema ei jääks! Sain treenerilt kiita ja muidugi oli endal ka uhke tunne ning Teele lausa väga õnnelik. Teise jälje tegime veel ja siis oli algajatele küllalt. Kokkuvõttes oli väga tore ja mina lootsin küll, et me seda trenni veel teeme.

Esimene trenn ja esimene jälg. Juss-tolmuimeja

Nädalavahetuseti, mil Viljandis lustielu elasime, tegime omal käel ka trenni. Vahel tuli paremini välja, teinekord olid muud lõhnad hoopis huvitavamad ja siis oli igav neid maksatükikesi sealt otsida.

Teine jäljetrenn toimus 27. aprillil Kostiveres. Sealsed jäljed olid juba 50 ja 70 sammu pikad. Esimesel jäljel Teele jubedalt segas mind, ma rahulikult nuusin, tema topib oma kätt ette, et muudkui vaata sinna ja vaata tänna. Õnneks treener ütles ka talle, et lasku mul ikka rahulikult ise teha ega ärgu segagu nii palju! Hea, et aru sai ja kuulda võttis, seega tuli teine jälg palju paremini välja. Tore, et trennis käime, treener ikka teab, kuidas ja mis olema peab! Seejärel õppisime ka jäljeeseme märkimist ja sellele lamamist. No selle püsilamamisega on minul veel raskusi, aga ma olen seda kodus nüüd kõvasti harjutanud ja pealegi on see väga lihtne, muudkui lamad ja maiuseid tuleb. Nagu unistuste töö.

Teooriatund

Teele segab!

Leela näitab, kuidas õigesti juhendada

Veel juhendamist. Teele on loll :)

Treeneri valvsa pilgu all saabki minust jäljekoer

Kuidas see oligi, et ühes otsas koerake, teises otsas lollike... hihihih :P

Trenni me ei olegi vahepeal rohkem jõudnud, kuid käisime 1. mail jäljepäeval. See oli selline algajatele mõeldud koolitus, kus alguses teooriosa ja siis väikene praktiline pool. Koolitajaks Merlin Kanter. Mulle meeldis, sest seal oli palju teisi koeri ka, emaseid! Lisaks sain palju maiuseid ja hiljem veel metsas jalutada ka.