Ühe (loe: kolme) puuri lugu

Puur on kole sõna. Koheselt tulevad silmade ette trellid ja rõske kelder, kus kedagi vangis hoitakse. Pole ju võimalik, et puur võib tegelikult olla väga mõnus pesa, millel lihtsalt konkreetsed piirid? Aga on võimalik! Minu inimene on puuriusku ning minul ei ole ka selle vastu mitte midagi.

Puuris on alati turvaline ja rahulik, see on minu omaette olemise koht, kui ma tahan ise seltskonnast eemalduda (seda siiski ei juhtu, aga no ma mõtlen, et teoreetiliselt) või lähen ma sinna oma inimese kaasabiga, kui ta ise kodust ära on. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei pea sel ajal puuris olema põhjusel, et ma suurest igavusest kodu ära lõhuksin, kuigi ükskord ma küll köögiseina maitsesin natukene ja kujundasin kandilise diivanilaua ümaraks, aga ümar sobib sinna niikuinii paremini, vaid sellepärast, et ma olen karjakoer ja karjakoeral on selline rahutu hing, mis tähendab, et kui ma olen üksi kodus, siis ma lihtsalt pean kogu aeg akendel patrullima, et isegi mitte ükski lind ilma lennuloata ei lendaks, seega ma olen pidevalt valves ja närviline, kuigi võiksin ju rahulikult põõnutada ja siis õhtul koos oma inimesega midagi toredat ette võtta. Seepärast lippan ma alati rõõmuga oma puuri, kui inimene hommikul külmkapi peal (kes mõtles nii kõrged asjad välja?!) olevast suuuuurest maiusekastist mulle midagi maitsvat otsib. Söön siis oma saagi ära, keeran end oma ergonoomilisel (no on ju popp sõna!) madratsil selili ning tõmban mõnuga sellise norina majja, et naabrid sikutavad telekajuhtme seinast välja, kuna arvavad, et äike on tulekul. Ja las need linnud siis seni lendavad, küll ma pärast neil korra majja löön! Ahjaa, olgu see ka öeldud, et minu kodupuur on nii suur, et seal võiks vabalt kaks Iiri hundimurdjat elada. No kuigi ma loodan, et sellised siiski sisse kolida ei plaani. Kui kodupuur on minu pesaks ja puhkekohaks, siis hoopis eluolulisem asi on autopuur. 

Kasvataja juurest saabusin ma laenatud lennupuuriga, aga sellest kasvasin juba neljandaks elukuuks välja. Edasi lubati mul mõnda aega sõita universaalkerega auto pagasnikus. No küll seal oli tore neid karvaseid seinu kakkuda ja igasuguste panipaikade luuke nätsutada. Sellise umbes 2-tunnise autosõidu ajal suutsin ikka omajagu neid vidinaid läbi maitsta. Millegipärast inimesele see ei meeldinud ning ta nimetas seda lausa hävitamiseks. Ma küll ei tea, mis see täpselt tähendab, aga minu perfoomans müüdi igatahes ruttu koos autoga maha. Siis selguski, et kunstimaitse on meil inimesega ikka nii erinevad, et uude autosse mind enam kunsti tegema ei lubatud ning sinna paigaldati puur. Tegemist oli Savicu autopuuriga. Muidu täitsa kena, aga tegelikkuses kaks suurt probleemi- esiteks see puur kiliseb-koliseb-lonkab ja ..... (mh, üks sõna peaks veel olema, aga inimene ütles, et blogisse peab ikka viisakalt kirjutama). Ja koliseb ikka korralikult, vaatamata sellele, et inimene seda teibi ja nipukatega vaiksemaks üritas tuunida. Teine probleem on aga tegelikkuses veel suurem, nimelt on Savicu puur tehtud peenikestest ja üsna pehmetest varbadest. Ja kuna me inimesega sõidame autoga väga palju, siis minu turvalisuse huvides tuli hakata mõtlema ohutumale autopuurile. Lisaks oli puur, mis meile autosse mahtus, mulle ka pisut väike, sain küll olla, aga ei mahtunud end mõnusalt külili viskama ja välja sirutama. Ainus hea asi selle puuri juures oli see, et põrandal oli plastikust "vann", mille peal ma ei libisenud. Miks ma ei tohi autos lahtiselt laperdada? Sest kõige ohutum kõigi autos viibijate ja ka minu jaoks see, kui mina sõidan autos kindlalt piiritletud kohas, kus on õnnetuse korral minule kõige väiksem oht ning mul ei ole ka võimalik järsku peale tulevast suurest armastusest tingituna rõõmsalt autojuhile sõidu ajal sülle hüpata või veel hullem pedaalide alla sattuda. Inimesed ju panevad ka turvavöö kinni, miks siis peaksin mina ilma igasuguse kaitseta olema? Ja ma loodan, et ükski inimene ei mõtle, et hoiab oma lemmikut süles, sest õnnetuse korral on siis traagilisemad tagajärjed veelgi lihtsamad tulema.

Vineerist tagasein lisati selleks, et ma ei saaks kunsti teha :) 

Istus siis minu inimene tundide viisi oma rüperaalis ning otsis mulle uut ja paremat sõiduvahendit. No midagi leidis, millel arvas olevat hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Ma parem ei kommenteeri. Tegemist oli mingisuguse noname puuriga välismaa internetiavarustest. Puur nägi tõesti üsna kobe välja, puurivarbad olid oluliselt laiemad, puur ise suurem ning kahe uksega. Algas siis sõit uue puuriga peale. Jah, tõesti ei kilisenud ega kolisenud, suurus oli ka parem, kuigi pisut madalam, aga lamada sain väga hästi. Mis oli päris mööda, oli puuri põrand. See on tehtud mingist ülilibedast materjalist, mis tähendas, et ma sõidu ajal iga väikese rooliliigutuse peale ühest äärest teise libisesin. Inimene ostis mulle siis sinna kummimati. Seda oli tore ribastada, pole midagi kurta. Aga no nende puurivarbade kvaliteet oli küll naerukoht. Ma ainult naaaatukene hambaga proovisin, sain kohe ühe eest ära. Ega ma siis paha pärast. No võib-olla need ülejäänud küljeavade omad tulid siiski natukene paha pärast ka eest ära, ma lihtsalt ei saa parata, kui pahandusepoiss ise vahel mu sisse tuleb ja siis sellised asjad juhtuvad. Nii siis juhtuski, et sain külgede pealt varbad ära ning edasi oli juba lõbus sõita pea sealt väljas ringi. Palju paremini nägi aknast välja! Aga noh, jälle selgus, et mu inimesele ei ole ikka mingisugust ilumeelt ega kunstitunnet, rääkis jälle midagi hävitamisest ja monteeris sinna külgvarbade asemele... olge nüüd naeruks valmis.... porimati tükid! Ma pidin juba selle protsessi ajal pooleks naerma, kui ta neid sinna kinni neetis. Tänapäeval on ikka kõik võimalik. Aga noh siis ma muidugi enam eriti ei naernud, kui puur autosse tagasi läks ja ma külgedelt enam mitte midagi välja ei näinud. Kuidas ma siis ilusatele koerapreilidele silma teha saan! Milline ebaõiglus! Aga siis tuli mõte, et puuril on ju uksed ka... Ega ma võin tunnistada, et minu mõtted ka alati just kõige paremad ole.

Igatahes sai minu jaoks saatuslikuks see, kui inimene leidis www.smartdog.ee lehelt sellise puuri, mis isegi minu paljunäinud (peaaegu kolm aastat ikka vaadatud ka seda elukest juba) silmad punni võttis.
Variocage puur. Inimene näitas mulle ka seda lehekülge ja ma lugesin sealt, et "Variocage turvapuur tagab ootamatu õnnetuse korral ainulaadse kaitse nii inimestele kui ka koertele. Puurid on valmistatud nii, et oleks tagatud maksimaalne turvalisus ja need on turul ainsad, mis on turvalised ka tagant otsasõidu korral. Puurid on valmistatud terasest ning pulbervärvitud mustaks ja halliks. Puuri uksed suletakse tugeva riiviga, soovi korral saab need ka võtmega lukustada. Puuri tagaosas on tagavaraväljapääs, juhuks kui õnnetuse korral selle esimesi uksi avada ei saa. Puurid on valmistatud selliselt, et need ei vibreeriks ega koliseks sõidu ajal ning et kõikidel Variocage puuridel on deformatsioonitsoon. Deformatsioonitsooni ülesanne on leevendada õnnetuse korral tekkivaid kokkupõrkejõude ning seeläbi kahjustusi minimeerida. Puur on turvaline nii autos sõitvatele inimestele kui ka koertele - tänu deformatsioonitsoonile on puuri vastu istet paiskumise võimalus tagant otsasõidu korral olematu. Puuri konstruktsioon paindub löögi korral koera vigastamata kontrollitult sissepoole. Samuti ei teki õnnetuse korral puuri teraskonstruktsiooni ohtlikke teravaid rebendeid ega murdekohti." Muljetavaldav, kas pole?!

Ja siis sain mina ka paki käppa...

Variocage puur tuleb endal kokku panna

Puuripuzzle

Kastikarjakoer

Abiks videoõpetus ja kokkupanemisjuhend

Ja loomulikult mina

2h hiljem ehk esimene kuivtrenn

Ja esimene kord autos

Turvaliselt teel!

Minu inimese jaoks ei ole mõeldav, et mina reisiksin autos lahtiselt. Ta alati väidab, et inimesed ei sõidutaks ju oma beebisid ja lapsi ka ilma turvahälli ja -toolita ega mõista, et miks nad siis oma lemmikloomi niimoodi sõidutavad? 

Vähemalt ei pea minu inimene oma kõige kallima karvase pagasi pärast muretsema, sest Variocage tagab minu turvalisuse ka õnnetustes. Aitäh, smartdog.ee!