Minu isiklik koeralausuja

Oma kooliteed alustasin juba üks päev nooremana kui kolmekuusena. Inimene oli otsinud ühe vahva kutsikakooli välja ja niimoodi me suure õhinaga sinna saabusimegi. Tegelikult oli täitsa tore, kuigi ma olin seal kõige noorem, sest grupikaaslased olid suuresti juba pooleaastased ja täismõõdulised. Ja vaatamata kõigele, mis juhtus, õppisin ma seal istuma, lamama, kohale ning kõrvale tulema. Aga kahjuks jäi minu kutsikakooli teekond ootamatult pooleli. Võib-olla see saigi saatuslikuks, et me ei teadnud, kellega koos grupis oleme ning ma ei oleks pidanud nii pisikesena kooli minema. Igatahes juhtus see, et mind ründas seal kohe esimesel tunnil, õigemini vahetunnil, kui kõigil koolilastel koos mängida lubati, pooleaastane saksa lambakoer. Rünne tuli minu jaoks absoluutselt ootamatult ning olukorras, kus ma isegi selle koeraga kokku ei puutunud, vaid ühe teise kutsikaga omi asju ajasin. See ehmatas ikka väga ära! Selline suur ja agressiivne koer, ma olin tol hetkel veel väike kui mannatera. Õnneks lahtutati meid ruttu ära ning kellelgi mingeid vigastusi ei olnud. Rahunesin lõpuks maha ilusti ning koju jõudnuna ootas mind eriti mõnus seajalg närimiseks. Teisel tunnil kordus täpselt sama! Nii, kui see sakslane rihmast lahti sai, nii ta mind rünnata soovis ja proovis. Täiesti arusaamatu nii minu, minu inimese kui koolitaja jaoks. Samas koolitaja ütles, et eks koerad peavadki omavahel asjad paika panema... Kõlas juba imelikult, aga olime inimesega mõlemad ju rohelised ja uskusime seda, mida kogenenud räägivad. Ja niimoodi kolmandas tunnis jälle. Siis saime lõpuks aru, et selline asi ei ole mitte mingil juhul normaalne ning rohkem me sinna ei läinud. Aga. Alati on aga, eks. Aga mina kaotasin igasuguse usalduse kõige vastu, mis liigub neljal jalal. Minu väike pea võttis omaks selle, et kõik sellised neljajalgsed soovivad mind rünnata, aga kuna mina seda ei soovi, siis ma ründan parem ise esimesena. Minust sai koer-koer agressiivne loom. Ja täna, kaks ja pool aastat sellest kõigest hiljem, liigume koos inimesega väikeste ent järjekindlate sammudega helgema tuleviku poole.

Helgem tulevik ei paistnud aga alguses üldse helge. Mina olin teist koera kohates pöörane ja kontaktivõimetu, mis lõppes sellega, et me käisime väljas ainult varahommikul ja hilisõhtul ning pikemad tiirud tegime paikades, kus teise koera kohtamise võimalus oli minimaalne. Mina olin stressis ja inimesel oli piinlik sellise sõgeda loomaga linnas liikuda. Käisime ka erinevate koolitajate juures abi otsimas. Kokku oli neid lausa viis ja igal ühel omad meetodid. Need ei toiminud. Mitte et need oleksid olnud valed, kuid need ei olnud õiged meie jaoks. Oli koolitajaid, kes tekitasid minus kahtlusi ning lausa nii, et iseendale ja ka minu inimesele jaoks üllatuseks, urisesin esimest korda elus  inimese peale. Oli koolitajaid, kellesse inimene ei suutnud uskuma hakata. Kokkuvõttes lihtsalt ei klikkinud ning me kaotasime usu, lootuse ja kaks aastat aega.

Aga ühel päeval otsustasime koos, et kodus peidus istumine ei päästa hoopiski ning hakkasime käima tõuühingu üritustel ja ühistel jalutuskäikudel. Inimesele koitis, et tõuühingus on ju inimesed, kes tunnevad minusuguseid kõige paremini ning kõikidel on omad rõõmus ja mured, seega pole vaja midagi häbeneda ega kellegi eest peitu pugeda. Ja tegelikult tuli esimene muutus üleöö! Mina polnud enam nii kontaktivõimetu ning olin suuteline oma tõu preilidega koos jalutama, mängima ja jooksmagi. Muidugi isastega (loe: konkurentidega) on teine lugu. Ja ma siiralt ei saa aru, et kui me jalutame ja vastu tuleb teine rihmas koer, kes kõnnib saba püsti ja käpad kanged, siis kuidas saab inimene seal rihma teises otsas hõigata, et oi, ta on väga sõbralik ja tahab ainult tere öelda! Kas siis inimestel on ka nii, et kui keegi tuleb rusikad püsti ja hambad ristis vastu, siis ta tegelikult on hästi sõbralik ja tahab ainult tere öelda? Vaevalt. Meie, koerad, räägime ju kehakeeles ja on kurb, et meid lugeda ei osata. Igal juhul sattusime tõuühingu kaudu ühele lahedale ninatöö koolitusele. Ja sellel samal koolituse päeval leidsin mina enda jaoks isikliku (koera)kuulaja ja inimene leidis oma koeralausuja. Mõlemad ühes isiksus :)

Doktorikraadiga bioloog, kelle spetsialiseerumisvaldkonnaks on loomade õppimist ja käitumist puudutav teadus ning kes lisaks koertele on pannud sõna otseses mõttes enda pilli järgi tantsima ka näiteks kanad- Lea Tummeleht. Kõige muljetavaldavam ja usaldusväärsem ongi see, et Lea on doktor ja teadur, mitte iseõppinud "koolitaja" nagu iga teine, kes kaks koerakoolituse raamatut läbi lugenud ja end siis eksperdiks nimetatuna koolitusi läbi viib. Ja Leal on lihtsalt imeline võime lugeda nii mind kui kõiki teisi koeri avatud raamatutena, sh meie käitumist, tujusid, võimeid ja mõtteid. Ning Leal on ka oskus olla ülimalt kannatlik ning rääkida meie omanikele tuhat korda sama asja, kuni see neil ükskord pähe jõuab ja sinna ka jääb :) Tänaseks oleme inimesega käinud Lea juures mitmel korral ninatöö kursusel ning ka üldoskuste ja -käitumise kursustel "24/7 koeratreening". Ja esimest korda kogu minu koolituste karjääri jooksul on tulnud nähtavaid ja püsivaid muudatusi. Me oleme mõlemad oluliselt õnnelikumad, rahulikumad ning aktiivsemad. Minu inimene ei mõtle enam üle ega esita mulle ulmelisi ootusi ning mina olen juba üsna veendunud, et vaatamata sellele, et ma olen kindlasti kõige ägedam võll siinpool Liivimaad, ei ole mul vaja kõiki neljajalgseid ründama asuda ega neist väljagi teha. Oleme mõlemad Leale lõpmata tänulikud ning kindlasti jätkame tema julgustaval juhendamisel üheskoos helgesse tulevikku (nagu pioneerid) sammumist.

Lisaks tegeleme edasi ka Lea juhendatavate ülivahvate ninatöö kursustega, sest no mõelge ise, kas saab veel olla ägedamat koolitust, kui see, kus pean lihtsalt natukene nuusutama ning maiuseid lendab! Eks see ajutöö muidugi väsitav ole, aga vaheajal saab autos põõnutada ning pärast koolitust mõne armsa koerapreiliga semmida. Pealegi ütleb inimene alati muiates, et parim koer on väsinud koer. Mh, ta peaks hoopis ütlema, et parim koer on Juss! :)

Lea kursuste ja tegevuse kohta leiab infot Facebookist BriskMind loomade treenimise lehelt SIIT ning tema Tallinnas toimuvate ninatöö kursustega saab liituda SIIN.

Ühe (loe: kolme) puuri lugu

Puur on kole sõna. Koheselt tulevad silmade ette trellid ja rõske kelder, kus kedagi vangis hoitakse. Pole ju võimalik, et puur võib tegelikult olla väga mõnus pesa, millel lihtsalt konkreetsed piirid? Aga on võimalik! Minu inimene on puuriusku ning minul ei ole ka selle vastu mitte midagi.

Puuris on alati turvaline ja rahulik, see on minu omaette olemise koht, kui ma tahan ise seltskonnast eemalduda (seda siiski ei juhtu, aga no ma mõtlen, et teoreetiliselt) või lähen ma sinna oma inimese kaasabiga, kui ta ise kodust ära on. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei pea sel ajal puuris olema põhjusel, et ma suurest igavusest kodu ära lõhuksin, kuigi ükskord ma küll köögiseina maitsesin natukene ja kujundasin kandilise diivanilaua ümaraks, aga ümar sobib sinna niikuinii paremini, vaid sellepärast, et ma olen karjakoer ja karjakoeral on selline rahutu hing, mis tähendab, et kui ma olen üksi kodus, siis ma lihtsalt pean kogu aeg akendel patrullima, et isegi mitte ükski lind ilma lennuloata ei lendaks, seega ma olen pidevalt valves ja närviline, kuigi võiksin ju rahulikult põõnutada ja siis õhtul koos oma inimesega midagi toredat ette võtta. Seepärast lippan ma alati rõõmuga oma puuri, kui inimene hommikul külmkapi peal (kes mõtles nii kõrged asjad välja?!) olevast suuuuurest maiusekastist mulle midagi maitsvat otsib. Söön siis oma saagi ära, keeran end oma ergonoomilisel (no on ju popp sõna!) madratsil selili ning tõmban mõnuga sellise norina majja, et naabrid sikutavad telekajuhtme seinast välja, kuna arvavad, et äike on tulekul. Ja las need linnud siis seni lendavad, küll ma pärast neil korra majja löön! Ahjaa, olgu see ka öeldud, et minu kodupuur on nii suur, et seal võiks vabalt kaks Iiri hundimurdjat elada. No kuigi ma loodan, et sellised siiski sisse kolida ei plaani. Kui kodupuur on minu pesaks ja puhkekohaks, siis hoopis eluolulisem asi on autopuur. 

Kasvataja juurest saabusin ma laenatud lennupuuriga, aga sellest kasvasin juba neljandaks elukuuks välja. Edasi lubati mul mõnda aega sõita universaalkerega auto pagasnikus. No küll seal oli tore neid karvaseid seinu kakkuda ja igasuguste panipaikade luuke nätsutada. Sellise umbes 2-tunnise autosõidu ajal suutsin ikka omajagu neid vidinaid läbi maitsta. Millegipärast inimesele see ei meeldinud ning ta nimetas seda lausa hävitamiseks. Ma küll ei tea, mis see täpselt tähendab, aga minu perfoomans müüdi igatahes ruttu koos autoga maha. Siis selguski, et kunstimaitse on meil inimesega ikka nii erinevad, et uude autosse mind enam kunsti tegema ei lubatud ning sinna paigaldati puur. Tegemist oli Savicu autopuuriga. Muidu täitsa kena, aga tegelikkuses kaks suurt probleemi- esiteks see puur kiliseb-koliseb-lonkab ja ..... (mh, üks sõna peaks veel olema, aga inimene ütles, et blogisse peab ikka viisakalt kirjutama). Ja koliseb ikka korralikult, vaatamata sellele, et inimene seda teibi ja nipukatega vaiksemaks üritas tuunida. Teine probleem on aga tegelikkuses veel suurem, nimelt on Savicu puur tehtud peenikestest ja üsna pehmetest varbadest. Ja kuna me inimesega sõidame autoga väga palju, siis minu turvalisuse huvides tuli hakata mõtlema ohutumale autopuurile. Lisaks oli puur, mis meile autosse mahtus, mulle ka pisut väike, sain küll olla, aga ei mahtunud end mõnusalt külili viskama ja välja sirutama. Ainus hea asi selle puuri juures oli see, et põrandal oli plastikust "vann", mille peal ma ei libisenud. Miks ma ei tohi autos lahtiselt laperdada? Sest kõige ohutum kõigi autos viibijate ja ka minu jaoks see, kui mina sõidan autos kindlalt piiritletud kohas, kus on õnnetuse korral minule kõige väiksem oht ning mul ei ole ka võimalik järsku peale tulevast suurest armastusest tingituna rõõmsalt autojuhile sõidu ajal sülle hüpata või veel hullem pedaalide alla sattuda. Inimesed ju panevad ka turvavöö kinni, miks siis peaksin mina ilma igasuguse kaitseta olema? Ja ma loodan, et ükski inimene ei mõtle, et hoiab oma lemmikut süles, sest õnnetuse korral on siis traagilisemad tagajärjed veelgi lihtsamad tulema.

Vineerist tagasein lisati selleks, et ma ei saaks kunsti teha :) 

Istus siis minu inimene tundide viisi oma rüperaalis ning otsis mulle uut ja paremat sõiduvahendit. No midagi leidis, millel arvas olevat hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Ma parem ei kommenteeri. Tegemist oli mingisuguse noname puuriga välismaa internetiavarustest. Puur nägi tõesti üsna kobe välja, puurivarbad olid oluliselt laiemad, puur ise suurem ning kahe uksega. Algas siis sõit uue puuriga peale. Jah, tõesti ei kilisenud ega kolisenud, suurus oli ka parem, kuigi pisut madalam, aga lamada sain väga hästi. Mis oli päris mööda, oli puuri põrand. See on tehtud mingist ülilibedast materjalist, mis tähendas, et ma sõidu ajal iga väikese rooliliigutuse peale ühest äärest teise libisesin. Inimene ostis mulle siis sinna kummimati. Seda oli tore ribastada, pole midagi kurta. Aga no nende puurivarbade kvaliteet oli küll naerukoht. Ma ainult naaaatukene hambaga proovisin, sain kohe ühe eest ära. Ega ma siis paha pärast. No võib-olla need ülejäänud küljeavade omad tulid siiski natukene paha pärast ka eest ära, ma lihtsalt ei saa parata, kui pahandusepoiss ise vahel mu sisse tuleb ja siis sellised asjad juhtuvad. Nii siis juhtuski, et sain külgede pealt varbad ära ning edasi oli juba lõbus sõita pea sealt väljas ringi. Palju paremini nägi aknast välja! Aga noh, jälle selgus, et mu inimesele ei ole ikka mingisugust ilumeelt ega kunstitunnet, rääkis jälle midagi hävitamisest ja monteeris sinna külgvarbade asemele... olge nüüd naeruks valmis.... porimati tükid! Ma pidin juba selle protsessi ajal pooleks naerma, kui ta neid sinna kinni neetis. Tänapäeval on ikka kõik võimalik. Aga noh siis ma muidugi enam eriti ei naernud, kui puur autosse tagasi läks ja ma külgedelt enam mitte midagi välja ei näinud. Kuidas ma siis ilusatele koerapreilidele silma teha saan! Milline ebaõiglus! Aga siis tuli mõte, et puuril on ju uksed ka... Ega ma võin tunnistada, et minu mõtted ka alati just kõige paremad ole.

Igatahes sai minu jaoks saatuslikuks see, kui inimene leidis www.smartdog.ee lehelt sellise puuri, mis isegi minu paljunäinud (peaaegu kolm aastat ikka vaadatud ka seda elukest juba) silmad punni võttis.
Variocage puur. Inimene näitas mulle ka seda lehekülge ja ma lugesin sealt, et "Variocage turvapuur tagab ootamatu õnnetuse korral ainulaadse kaitse nii inimestele kui ka koertele. Puurid on valmistatud nii, et oleks tagatud maksimaalne turvalisus ja need on turul ainsad, mis on turvalised ka tagant otsasõidu korral. Puurid on valmistatud terasest ning pulbervärvitud mustaks ja halliks. Puuri uksed suletakse tugeva riiviga, soovi korral saab need ka võtmega lukustada. Puuri tagaosas on tagavaraväljapääs, juhuks kui õnnetuse korral selle esimesi uksi avada ei saa. Puurid on valmistatud selliselt, et need ei vibreeriks ega koliseks sõidu ajal ning et kõikidel Variocage puuridel on deformatsioonitsoon. Deformatsioonitsooni ülesanne on leevendada õnnetuse korral tekkivaid kokkupõrkejõude ning seeläbi kahjustusi minimeerida. Puur on turvaline nii autos sõitvatele inimestele kui ka koertele - tänu deformatsioonitsoonile on puuri vastu istet paiskumise võimalus tagant otsasõidu korral olematu. Puuri konstruktsioon paindub löögi korral koera vigastamata kontrollitult sissepoole. Samuti ei teki õnnetuse korral puuri teraskonstruktsiooni ohtlikke teravaid rebendeid ega murdekohti." Muljetavaldav, kas pole?!

Ja siis sain mina ka paki käppa...

Variocage puur tuleb endal kokku panna

Puuripuzzle

Kastikarjakoer

Abiks videoõpetus ja kokkupanemisjuhend

Ja loomulikult mina

2h hiljem ehk esimene kuivtrenn

Ja esimene kord autos

Turvaliselt teel!

Minu inimese jaoks ei ole mõeldav, et mina reisiksin autos lahtiselt. Ta alati väidab, et inimesed ei sõidutaks ju oma beebisid ja lapsi ka ilma turvahälli ja -toolita ega mõista, et miks nad siis oma lemmikloomi niimoodi sõidutavad? 

Vähemalt ei pea minu inimene oma kõige kallima karvase pagasi pärast muretsema, sest Variocage tagab minu turvalisuse ka õnnetustes. Aitäh, smartdog.ee!