Surnukirstul 15 meest, hõissaa ja pudel rummi!

Suvi on mul läinud üldiselt lõbusalt. Enne jaanipäeva käisime Lapimaal ja Põhja-Norras põhjapõtru karjatamas (tahtsin küll, aga ei lubatud), seejärel olid inimesel vennalapsed mõnda aega meil ja no nendega on ju maailma kõige toredam mängida. Kui nemad koju tagasi kolisid, siis  mõtlesin, et nüüd hakkavad küll igavad päevad, aga võta käpast, hoopis vastupidi!

Ühe täiesti tavalise teisipäeva varahommikul, kui mina alles mõnuga voodi jalutsis norskasin, aeti mind magusast unest julmalt üles. Vähese une leevenduseks anti vähemalt hommikusöök varem kätte ning maiuseidki kauba peale. Ja mis veel imelikum oli see, et viidi varahommikusele jalutuskäigule. Aga veel üsna aovalgel pakiti mind autosse ning alles siis sain teada, et järgmised kaks päeva veedan Hiiumaal. See oli küll tore uudis! Ei olnudki seal juba paar aastat käinud, viimati siis, kui ma noor ja ilus olin, noh peaaegu sama ilus ja noor kui praegu. Viljandist Rohuküla sadamasse oli muidu rahulik sõit, sain magada, aga kõige naljakam oli ikka see, kuidas  kunagi rallidel kaardilugeja ametit pidanud inimene (nimesid ei nimeta, eks) eksis tee peal ära ja jõudis sadamasse 28 kilomeetrit pikema ringiga napid 10 minutit enne praami väljumist. Minul igatahes pole sõnu, ma siiani imestan, kuidas ta rallis üldse meistriks tulla sai ja veel kaks korda?! Muidugi ise rääkis pärast, et nii oligi plaanis ja tema on alati sõitnud Rohukülla üle Märjamaa ja muud sellist bla-bla-blad. Õnneks lõppes see jama muidugi hästi ning saime ikka praamile. Järgmine kord valin igatahes parema juhi, kui kuhugi aja peale vaja jõuda. 

Kaugel see Hiiumaa on kah?

Praamil oli pisut igav, kuna sisse mind ei lubatud ja pidin reeglingult merd passima. Hiljem kuulsin, et teised said lausa kaptenisillal käia. Mul oli niigi palju rõõmu, et paar korda sain teisele koerale pahasti öelda, kui see julges oma nina samale korrusele pista. On ju teada, et igasugused neljajalgsed elukad mulle ei meeldi, välja arvatud juhul, kui tegemist on tüdrukutega. Vot nendega võin küll alati semmida, aga neid polnud seal praamil kuskilt võtta. Heltermaale jõudsime siiski üpris kiiresti ning edasi kolisime suurde bussi, mis meid vahvale Hiiumaa ringreisile viis. Mina olen enne ka bussiga sõitnud, seega ei olnud see minu jaoks hirmutav. Lisaks oli bussis nii palju toredaid inimesi! Ma alguses hoidsin omaette, sest inimene oli rääkinud, et pean viisakas olema, aga hiljem sain ikka palju paisid ja sügamist välja nuruda, natukene vorsti ja muud head kah. 

Ma olin küll üpris viisakas, aga sisse ikkagi ei lubatud. 

Ja kui vahva ekskursioon see oli! Vaatasime üle Hiiumaa riigiteed ning lisaks veel Suuremõisa mõisa, Vaimla villavabriku, Kassari Sääre tirbi, Tahkuna tuletorni ning peaaegu maailmakuulsa Hiiumaa Eiffeli torni. Ja olgu ka mainitud, et meil oli maailmakõigetoredam „giid“ Hannes.  Igatahes on kindel see, et kui Hannes enam maanteedega majandada ei taha, siis uus amet, mis samuti ideaalselt sobib, on olemas! Bussiga kihutasime (absoluutselt piirkiiruse piires) peaaegu pool Hiiumaad läbi ja küll mul oli seal igal pool alles põnevaid lõhnasid nuuskida! Mul olid juba muidugi Suuremõisas paagid tühjad, oleks teadnud, et nii palju ees ootab, oleksin rohkem hoidnud. Villavabrikus vaatasin, et kellelegi väga silma ei jääks, muidu oleksin pidanud siilisoenguga koju saabuma ja kus siis selle häbi ots. Sääre tirbile mind veisekarja ei lubatud, hiljem lugesime, et seal olla mingid hullud hobused koera rünnanud, seega vedas. Tahkunas saime pikemalt käppasid sirutada, kuigi inimene mind tuletorni ei viinud. Ega ma tean jah, et mulle need metallist sõrestikuga trepid ei meeldi, aga oleks kõrgelt tahtnud vaadata küll, et kus siis ilusamad Hiiumaa koerapreilid paiknevad. Oma vahva bussireisi lõpetasime lõunasöögiga Rannapaargus. Uksel oli silt, et hästi käituvad koerad on lubatud, seega mina võisin kohe julgelt sisse minna. Inimene küll kergitas selle hästi käituva osa peale kulmu, aga ei tasu enamus aega sellest väljagi teha, mis inimesed arvavad. Ja tegelikult ma käitusingi viisakalt, mõnus oli laua all lõunaund magada, hiljem anti paar ampsu kooki kah. 

Pisakabel

Bussisõit on tore sõit

Anna maiust! 

Paberihunt-pudeliavaja

Pissipeatus. Minul pissid tehtud

Restoranis laua all näljast nõrkenud. Kutsuge loomakaitse! 

Edasi liikusime ööbimiskohta ning seal sulges inimene mind esinduse koolitusruumis hoopis puuri. Täiesti häbematu tegu, mul olid Kärdla lõhnad alles kõik nuusutamata! Eks ma siis moe pärast paari haugatusega streikisin, aga samas eriti ei viitsinud, varane äratus ja tohutud nuuskimised olid mu päris ära kurnanud, seega kulus see pikem puhkepaus mulle ilusti ära. Inimesed olla samal ajal Soonlepa karjamõisas Muna vaatamas käinud. Ei tea, mis selles munas nii erilist on, et kohe ühine vaatamine organiseeritakse. Mina olen munasid näinud küll, vahel pühapäeval antakse mulle oma muna söömiseks kah. Hea, et ei pidanud kaasa minema, saingi õhtu parimaks osaks välja puhata. Ja see parim osa oli ikka väga tore- sügati, paitati, anti vorsti ja värki. Selliseid osasid oleks võinud seal rohkem olla. Hiljem hakkas mul uni koledasti peale kippuma, püüdsin küll seal murule pikali visata, aga sääsed tulid kallale. Hakkasin siis inimest kiusama, et see omale kargu alla ajaks ja tudule viiks. Lõpuks sain ta ikka nii kaugele ka ning suundusime hotelli puhkama. Oeh, see oli mõnus. 

Postitänava postiring

Hommikul käisin postiringil värskeid uudiseid vahetamas ning siis andis inimene mulle hommikusöögi ja jättis hotellis puuri seedima. Ta on mul ikka eriti naiivne, kui arvab, et minul, kellel mul kõht öisest peost veel head-paremat täis, hakkan nüüd tema nõmedaid krõbinaid sööma. Söögu ise, kui huvi on! Maiuse närisin muidugi ära, krõbinaid üritasin kapi alla peita, aga inimene leidis ikka üles ja pakkis kaasa, arvas vist, et ju ma hiljem söön. Ei söönud. Pärast hommikusööki kolisime jälle bussi ja ma mõtlesin, et oh, jälle uued põnevad kohad ja lõhnad-värgid. Aga ei, hoopis kaatriga merele läksime! Väga põnev oli, natukene hirmus ka. Ma olen varem küll paadiga sõitnud ja praamiga sõitnud ja suure laevaga sõitnud, aga sellise asjaga ei olnud. Tegelikult oli vahepeal väga hirmus, eriti kui suure hooga sõideti, aga siis jäime merel hoopiski seisma ja kae imet, mingid imelikud loomad hakkasid ümber paadi tekkima. Suhteliselt minu sarnased, aga lõhn nagu teistmoodi ja imelikku häält tegid ka. Inimesed rääkisid, et need olla hülged. Ah sellepärast nad mind siis ennegi hülgeks nimetanud. Oleksin tahtnud minna lähemalt uurima, aga inimene ei lubanud. Temaga on ikka absoluutselt igav! 

Inimkraanad

Mina ja naised

Ohutus ennekõike!

Oi, sugulased!

Mina vees palli mängimas

Alard, lähme ujuma?!

No tule ikka! 

Merelt jõudsime ilusti tagasi ja siis kolasime koos giidiga Kärdlas ja Kärdla ümbruses. Hiiumaa on ikka imeline! Ma inimesele mitu korda ütlesin, et kolime saarele elama. Ma pean enne muidugi välja selgitama, kas seal ikka ilusaid koerapreilisid on, niisama ei hakka tulema. Ja pärast lõunasööki, mille ma hiljem kahetsedes maha magasin, sättisime kõik oma asjad bussi ning keerasime ninad mandri poole. Pean tunnistama, et tegelikult olin ma selleks ajaks ikka hirmus väsinud küll juba, nii et bussis tukkusin ja praamil käitusin ka viisakalt. Isegi Rohukülast Viljandisse magasin (seekord inimene ei eksinud ära, aga eks tema ole kah arenemisvõimeline), aga oma koju jõudes ei jaksanud mitte midagi teha, keerasin end voodis külili ja magasin hommikuni. Isegi terve päeva magasin veel takkajärgi, sest ega see lustielu elamine lihtne ole. Inimene olla muidugi juba muretsema hakanud, et äkki mul midagi viga. Aga mul oli ju vaja korralikult välja puhata, sest juba nädalavahetusel ootavad mind ees suvepäevad ja mitmed austraalia karjakoerapreilid! 

Noh, sõidame ka vä?

Tugev käpapats ja suur auh Maanteeameti lääne regiooni ägedatele inimestele, kes mul kaasa lubasid tulla ja mind välja kannatasid (aga kuidas sa siis niiiiiiiiiiii nunnut koera ikka välja ei kannata, onju?!) ning kes mind paitasid ja patsutasid ja sügasid ja mulle lahkelt oma paremaid palasid jagasid! Teiega tuleks kohe teinekordki! Piltide eest viisakas kraaps Reedale ja Marekile!

Maailmakõigeägedamadreisikaaslasedkõigeägedamasttöökohast

 Surnukirstul viisteist meest hõissa ja pudel rummi! 

Hõk

Päris koerte terviseks! Auh!

Info kättesaadavus on muutunud nii loomulikuks ja tehtud tehniliselt nii lihtsaks, et ammu ei käida enam raamatukogudes teatmeteoste põhjal referaate kirjutamas või ristsõnade lahendamiseks vastuseid otsimas. Praegu piisab vaid “guugeldamisest” ning lisaks faktiteadmiste leidmisele on näiteks populaarne ka iseenda või oma lemmiklooma sümptomeid haigusteks diagnoosida ja raviplaane koostada. Elame infokülluse ajastul ning võib-olla olemegi kaotanud oskuse loogiliselt mõelda või saadava info osas kriitilised olla?   

Kust saab osta koera? 

Minu perre tuli esimene koer 1986. aastal. Süsimust puhtatõuline ja ka ametlike paberitega isane saksa lambakoer. Meil ei olnud mitte mingisugust koerakasvatuse kogemust ega lähedasi tuttavaid, kellel oleks olnud sama tõugu koer. Mälestused, miks valik just sellele tõule langes, on jäänud unustustesse, kuid ilmselt tõu välimus lihtsalt meeldis. Pisike süsimust päntajalg, kes läbi une karulikult mõmisemise tõttu sai nimeks Ott, oligi ju nunnu. Koer oli muide siiani tegutsevast ja Eestis väga prestiižest kennelist. Ma küll tegelikult ei mäleta, kas ja kui palju kutsika otsimisel eeltööd tehti, kuid arvan, et pigem vähe, sest polnud ju võimalustki, ainus variant olid tuttavad või tuttava tuttavad, sest siis ei olnud paljudel telefonigi, rääkimata Internetis surfamisest. Igatahes kutsika me saime ning kasvatati teda tolle aja parima äranägemise ja õpetuste järgi, käidi näitustel ning tegeleti kuulekusega. Ja kui tolleaegseid fotosid (osad lausa must-valged) vaadata tundus ka kõik roosiline- kuulekas koer näituseringis, autos koos perega reisimas, mere ääres jooksmas ja nii edasi. 

Meie pere esimene koer. O'Ott

Ometi oli koeraga ka mitmeid probleeme- koer kuuletus ainult pereisale, kõik teised pereliikmed olid tema jaoks kas üldse olematud või ainult siis olemas, kui just tema otsustas, et soovib nüüd paari paid saada, koer tuli autosse lubada alati viimasena, vastasel korral ei oleks keegi peale pereisa sinna siseneda saanud ning näiteks pereliikme lehvitusele reageeris koer autos nii, et auto esiklaas tuli vahetada ning kõige kurvem oligi see, et koer ründas korduvalt pereliikmeid, näiteks kui ta oli otsustanud oma toidu söömata jätta ja valvas seda WC ukse juures istudes hommikuni. Võib-olla me ei teadnud koera võttes, et tegemist on töökoeraga, kes vajab kindlameelset omanikku, igapäevast füüsilist ja vaimset koormust ning oskuslikku treeningut. Me valisime koera välimuse alusel. Miks ma seda kõike üldse meenutan? Sest me peame meeles pidama, et see, mis välja paistab, on kõigest fassaad.

Mõni aasta tagasi hakkas populaarsust koguma trend teha oma lemmikloomale sotsiaalmeediakonto, populaarseim Eestis on selleks kindlasti Instagrami platvorm. Aktiivsematel koerakontodel on seal kümneid tuhandeid jälgijaid. Kontodele laetakse igapäevaselt uusi pilte, videoid ja hetki päevast, palju kasutatakse professionaalset fototehnikat, pilditöötlusprogramme ning pilte illustreeritakse sügavmõtteliste pealkirjadega. See kõik on fassaad. Me tegelikult ei tea ning sellest, kuidas sellised pildid, videod ja lood üldse sünnivad, kui palju on vaja selleks maiuseid, käskluseid, inimesi, et saaks kaunil taustal lihtsalt istuvast koerast pildi, milline on see koer puhkehetkel kodus, kuidas käitub olukorras, mis talle stressi valmistab ja muid tuhandeid pisiasju, mis igapäevaselt koeraomanikku ellu kuuluvad, lihtsalt ei räägita. Isegi seda me ei tea, kui palju kulub tegelikult koera söötadele, hooldusele ja veterinaaride külastusele lihtlabaselt raha. Ja me teeme otsuse võtta endale ka lemmikloom ainult välimuse põhjal.  Töökoerad sunnitakse elama diivanitel, seltsikoerad kolivad käekottidesse ning sotsiaalmeedia saab mõned kasutajad juurde. Ja taaskord ei näe me, et ilusate piltide taga on lõhutud diivanid, kärbunud lihased ja suurenev hulk äraandmiskuulutusi. Suurepärase näitena saab tuua Internetis leiduvaid tuhandeid videoid pereidüllist, kus näiteks lapsed ripuvad koertel kallistades kaelas ja kõik ahhetavad ümber, et küll on armas ja ilus, aga koera kehakeel räägib sellest, et ta ei soovi maailmas mitte midagi muud, kui sellest olukorrast pääseda ja ta ei ründa vaid sellepärast, et tema kannatuste karikasse mahuvad need paar tilka veel. Kuniks enam ei mahu. Aga siis ei süüdista mitte keegi lapsi või iseenda, et see kõik juhtus, vaid süüdistatakse koera, kelle ainus süü on tegelikult selles, et ta ei oska end meie keeles väljendada. Ja meie ei saa aru, et koertele ei meeldi kallistamine, see tõstab oluliselt nende stressitaset ning sunnib võtma appi kõik pehmemad väljendusviisid, et me sellest aru saaksime. Aga tihti me ei saa.  

Koerad ei naudi kallistamist ning oskavad seda väljendada vaid kehakeeles. Kahjuks ei oska paljud inimesed koerte kehakeelt lugeda. Pilt: Internet. 

Teadlikumad koeraomanikud muidugi püüavad postituste juures mõnikord ka selgitada seda, mis toimub pildi taga või milline konkreetne tõug iseloomult ja vajadustelt on, kuid see jääb üldjuhul hüüdja hääleks kõrbes, sest tohutus infotulvas ei süveneta ammu enam teksti ning "laigi" saab vaid ilus pilt. Kõige selle taustal hakkasin ma mõtlema, et miks ei näe sotsiaalmeedias nende inimeste „koerte kontosid“, kes on aastakümneid koeri kasvatanud ja aretanud, töötavad igapäevaselt koertega või koertega seotud elualadel? Vastus on tegelikult väga lihtne- neil ei ole selle jaoks aega, sest nende aeg kulub koertega täidetud päriselule. 

Minu koeral on ka Instagrami konto. Õigemini loomulikult tähendab see, et minul on minu koera Instagrami konto. Minu koeral on sellest absoluutselt ja siiralt täiesti ükskõik, kas tal on sotsiaalmeediakonto või mitte. Minu koer eelistaks selle aja, mis ma veedan koera Instagrami kontole uut kraami pannes või seal lihtsalt ringi surfamiseks, veeta koos minuga, käia jalutamas, matkamas, mängida või teha trikke. Aga täna ma saan õnneks öelda, et minu koeral oli Instagrami konto, sest ma otsustasingi valida oma koera tema Instagrami profiili asemel. Seetõttu on see ka minu koera viimane blogipostitus. Võib-olla postitan mina, Teele, vahel siia lugusid oma koerast või meie tegemistest. Võib-olla. Kui mul selleks koera kõrvalt aega ja tahtmist jääb. 

Kui varasemalt kasvasid meie peres saksa lambakoerad, siis täna on minul isiklikult austraalia karjakoer, samuti töökoer, kes reaalselt vajab igapäevaselt füüsilist ja mis veelgi olulisem, vaimset koormust. Ei piisa kahest pissiringist päevas. Ei piisa ka tunniajalisest jalutuskäigust rihmas. See tõug on aretatud pidama vastu karmides ilmastikuoludes ja maastikel, karjatama endast kordades suuremaid veiseid ning iseseisvalt mõtlema ja hakkama saama. Tõug ongi iseseisev, intelligentne, suuline, vastupidav ja jõuline. 

Asutraalia karjakoer oma kõige loomulikumas olekus. Foto: Internet (Connie Redhead)

Sellist tõugu koera võttes peabki talle kõike seda pakkuma- keerukaid mõtlemisülesandeid, võimalust liikuda erinevatel maastikel, kasutada oma hästiarenenud instinkte. 

Koeral peab olema võimalik tegeleda tõule omaste tegevustega. 

Kõik muu on koera loomuse mahasurumine, koera panemine olukorda, kus ta peab olema keegi teine, kui ta tegelikult on. Ja seda ainult inimese huvides. Me teeme töökoertest teraapiakoerad, sest meie tahame nii, me paneme koerad kottidesse, sest meile on nii mugavam, me lubame koerad diivanitele, sest meie tahame neid vahel kallistada. Aga tegelikkuses tähendab see, et me piirame oluliselt koera loomuomadusi, surume jõuliselt maha tema instinktid ning hoiame koera stabiilselt käsu all. Me peaksime endalt alati küsima, kas ma võtaksin konkreetselt sellest tõust koera ka siis, kui ma ei näeks ega teaks selle koera välimust? 

Kas koera välimus on esmatähtis? Pilt: Internet.

Ma olen tegelikult lõpmata kurb. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin oma koera Instagrami konto kinni panna, vaid sellepärast, et tõuühingu juhatuses peame täna tegelema juba mitmenda koeraomanikuga, kes on pöördunud meie poole sooviga oma koerast loobuda. Varasemalt põhjendati enim äraandmisi sellega, et kellelgi peres on allergia. Täna seda enam väga teha ei saa, sest isegi kui on tõesti allergia, siis see on leevendatav ja ravitav ning täisväärtuslik kooselu lemmikloomaga on täiesti võimalik. Täna ollakse äraandmise osas ausamad- koeral on käitumisprobleemid, koer pissib tuppa, koer on lastele ohtlik, koeral on üksindusahastus ja muu selline. Põhjuseid on tõesti erinevaid- kooselu on läinud laiali ning kumbki ei suuda või ei taha koera eest hoolitseda, koeral on käitumisprobleemid, sest teda ei ole õpetatud teistmoodi käituma, inimestel lihtsalt ei ole koera jaoks piisavalt aega ning ei mõisteta, et koer, seda enam töökoer, ei saa lihtsalt kodus eksisteerida. Kõige esimesena tahaksin alati küsida, et kas te mõtlesite enne kutsika majja toomist need samad probleemid ja lahendused põhjalikult läbi? Kas te andsite endale aru, et austraalia karjakoer on töökoer? Kas te võtsite endale piisavalt aega ja tahtmist, et kutsikat sotsialiseerida ja koeraga igapäevaselt tegeleda? Koer on intelligentne ja aktiivne sotsiaalne olend, kuid koer oskab sotsiaalses keskkonnas käituda ja olla nii, nagu meie oleme teda õpetanud käituma. Ainus positiivne asi kogu selle mure juures on see, et pöördutakse tõuühingu poole, kui on muresid, mitte ei jääda üksinda ootama ja lootma, et need iseenesest üle lähevad või tehakse mingi eriti halb otsus. Inimesel lasub täielik vastutus oma lemmiklooma elu- ja heaolu eest! Kõigest eelnevast hoidumiseks on väga lihtne lahenduse- inimene peab lihtsalt enne kutsika võtmist aru saama, kas ta soovib mängukoera, sotsiaalmeediakoera või tegelikult ka päris elusat koera, kes tuleb inimese ellu kõigi oma rõõmude ja muredega?! 

Miks ma üldse sellest kõigest kirjutan? Ma lihtsalt loodan, et võib-olla jääb selle postituse taustal üks läbimõtlemata otsus tegemata ja kasvõi üks koer pärast ära andmata. Fassaad ei ole vundament, katus ega maja. 

Päris elu ja päris koerte terviseks! Auh! 

Minu isiklik koeralausuja

Oma kooliteed alustasin juba üks päev nooremana kui kolmekuusena. Inimene oli otsinud ühe vahva kutsikakooli välja ja niimoodi me suure õhinaga sinna saabusimegi. Tegelikult oli täitsa tore, kuigi ma olin seal kõige noorem, sest grupikaaslased olid suuresti juba pooleaastased ja täismõõdulised. Ja vaatamata kõigele, mis juhtus, õppisin ma seal istuma, lamama, kohale ning kõrvale tulema. Aga kahjuks jäi minu kutsikakooli teekond ootamatult pooleli. Võib-olla see saigi saatuslikuks, et me ei teadnud, kellega koos grupis oleme ning ma ei oleks pidanud nii pisikesena kooli minema. Igatahes juhtus see, et mind ründas seal kohe esimesel tunnil, õigemini vahetunnil, kui kõigil koolilastel koos mängida lubati, pooleaastane saksa lambakoer. Rünne tuli minu jaoks absoluutselt ootamatult ning olukorras, kus ma isegi selle koeraga kokku ei puutunud, vaid ühe teise kutsikaga omi asju ajasin. See ehmatas ikka väga ära! Selline suur ja agressiivne koer, ma olin tol hetkel veel väike kui mannatera. Õnneks lahtutati meid ruttu ära ning kellelgi mingeid vigastusi ei olnud. Rahunesin lõpuks maha ilusti ning koju jõudnuna ootas mind eriti mõnus seajalg närimiseks. Teisel tunnil kordus täpselt sama! Nii, kui see sakslane rihmast lahti sai, nii ta mind rünnata soovis ja proovis. Täiesti arusaamatu nii minu, minu inimese kui koolitaja jaoks. Samas koolitaja ütles, et eks koerad peavadki omavahel asjad paika panema... Kõlas juba imelikult, aga olime inimesega mõlemad ju rohelised ja uskusime seda, mida kogenenud räägivad. Ja niimoodi kolmandas tunnis jälle. Siis saime lõpuks aru, et selline asi ei ole mitte mingil juhul normaalne ning rohkem me sinna ei läinud. Aga. Alati on aga, eks. Aga mina kaotasin igasuguse usalduse kõige vastu, mis liigub neljal jalal. Minu väike pea võttis omaks selle, et kõik sellised neljajalgsed soovivad mind rünnata, aga kuna mina seda ei soovi, siis ma ründan parem ise esimesena. Minust sai koer-koer agressiivne loom. Ja täna, kaks ja pool aastat sellest kõigest hiljem, liigume koos inimesega väikeste ent järjekindlate sammudega helgema tuleviku poole.

Helgem tulevik ei paistnud aga alguses üldse helge. Mina olin teist koera kohates pöörane ja kontaktivõimetu, mis lõppes sellega, et me käisime väljas ainult varahommikul ja hilisõhtul ning pikemad tiirud tegime paikades, kus teise koera kohtamise võimalus oli minimaalne. Mina olin stressis ja inimesel oli piinlik sellise sõgeda loomaga linnas liikuda. Käisime ka erinevate koolitajate juures abi otsimas. Kokku oli neid lausa viis ja igal ühel omad meetodid. Need ei toiminud. Mitte et need oleksid olnud valed, kuid need ei olnud õiged meie jaoks. Oli koolitajaid, kes tekitasid minus kahtlusi ning lausa nii, et iseendale ja ka minu inimesele jaoks üllatuseks, urisesin esimest korda elus  inimese peale. Oli koolitajaid, kellesse inimene ei suutnud uskuma hakata. Kokkuvõttes lihtsalt ei klikkinud ning me kaotasime usu, lootuse ja kaks aastat aega.

Aga ühel päeval otsustasime koos, et kodus peidus istumine ei päästa hoopiski ning hakkasime käima tõuühingu üritustel ja ühistel jalutuskäikudel. Inimesele koitis, et tõuühingus on ju inimesed, kes tunnevad minusuguseid kõige paremini ning kõikidel on omad rõõmus ja mured, seega pole vaja midagi häbeneda ega kellegi eest peitu pugeda. Ja tegelikult tuli esimene muutus üleöö! Mina polnud enam nii kontaktivõimetu ning olin suuteline oma tõu preilidega koos jalutama, mängima ja jooksmagi. Muidugi isastega (loe: konkurentidega) on teine lugu. Ja ma siiralt ei saa aru, et kui me jalutame ja vastu tuleb teine rihmas koer, kes kõnnib saba püsti ja käpad kanged, siis kuidas saab inimene seal rihma teises otsas hõigata, et oi, ta on väga sõbralik ja tahab ainult tere öelda! Kas siis inimestel on ka nii, et kui keegi tuleb rusikad püsti ja hambad ristis vastu, siis ta tegelikult on hästi sõbralik ja tahab ainult tere öelda? Vaevalt. Meie, koerad, räägime ju kehakeeles ja on kurb, et meid lugeda ei osata. Igal juhul sattusime tõuühingu kaudu ühele lahedale ninatöö koolitusele. Ja sellel samal koolituse päeval leidsin mina enda jaoks isikliku (koera)kuulaja ja inimene leidis oma koeralausuja. Mõlemad ühes isiksus :)

Doktorikraadiga bioloog, kelle spetsialiseerumisvaldkonnaks on loomade õppimist ja käitumist puudutav teadus ning kes lisaks koertele on pannud sõna otseses mõttes enda pilli järgi tantsima ka näiteks kanad- Lea Tummeleht. Kõige muljetavaldavam ja usaldusväärsem ongi see, et Lea on doktor ja teadur, mitte iseõppinud "koolitaja" nagu iga teine, kes kaks koerakoolituse raamatut läbi lugenud ja end siis eksperdiks nimetatuna koolitusi läbi viib. Ja Leal on lihtsalt imeline võime lugeda nii mind kui kõiki teisi koeri avatud raamatutena, sh meie käitumist, tujusid, võimeid ja mõtteid. Ning Leal on ka oskus olla ülimalt kannatlik ning rääkida meie omanikele tuhat korda sama asja, kuni see neil ükskord pähe jõuab ja sinna ka jääb :) Tänaseks oleme inimesega käinud Lea juures mitmel korral ninatöö kursusel ning ka üldoskuste ja -käitumise kursustel "24/7 koeratreening". Ja esimest korda kogu minu koolituste karjääri jooksul on tulnud nähtavaid ja püsivaid muudatusi. Me oleme mõlemad oluliselt õnnelikumad, rahulikumad ning aktiivsemad. Minu inimene ei mõtle enam üle ega esita mulle ulmelisi ootusi ning mina olen juba üsna veendunud, et vaatamata sellele, et ma olen kindlasti kõige ägedam võll siinpool Liivimaad, ei ole mul vaja kõiki neljajalgseid ründama asuda ega neist väljagi teha. Oleme mõlemad Leale lõpmata tänulikud ning kindlasti jätkame tema julgustaval juhendamisel üheskoos helgesse tulevikku (nagu pioneerid) sammumist.

Lisaks tegeleme edasi ka Lea juhendatavate ülivahvate ninatöö kursustega, sest no mõelge ise, kas saab veel olla ägedamat koolitust, kui see, kus pean lihtsalt natukene nuusutama ning maiuseid lendab! Eks see ajutöö muidugi väsitav ole, aga vaheajal saab autos põõnutada ning pärast koolitust mõne armsa koerapreiliga semmida. Pealegi ütleb inimene alati muiates, et parim koer on väsinud koer. Mh, ta peaks hoopis ütlema, et parim koer on Juss! :)

Lea kursuste ja tegevuse kohta leiab infot Facebookist BriskMind loomade treenimise lehelt SIIT ning tema Tallinnas toimuvate ninatöö kursustega saab liituda SIIN.

Ühe (loe: kolme) puuri lugu

Puur on kole sõna. Koheselt tulevad silmade ette trellid ja rõske kelder, kus kedagi vangis hoitakse. Pole ju võimalik, et puur võib tegelikult olla väga mõnus pesa, millel lihtsalt konkreetsed piirid? Aga on võimalik! Minu inimene on puuriusku ning minul ei ole ka selle vastu mitte midagi.

Puuris on alati turvaline ja rahulik, see on minu omaette olemise koht, kui ma tahan ise seltskonnast eemalduda (seda siiski ei juhtu, aga no ma mõtlen, et teoreetiliselt) või lähen ma sinna oma inimese kaasabiga, kui ta ise kodust ära on. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei pea sel ajal puuris olema põhjusel, et ma suurest igavusest kodu ära lõhuksin, kuigi ükskord ma küll köögiseina maitsesin natukene ja kujundasin kandilise diivanilaua ümaraks, aga ümar sobib sinna niikuinii paremini, vaid sellepärast, et ma olen karjakoer ja karjakoeral on selline rahutu hing, mis tähendab, et kui ma olen üksi kodus, siis ma lihtsalt pean kogu aeg akendel patrullima, et isegi mitte ükski lind ilma lennuloata ei lendaks, seega ma olen pidevalt valves ja närviline, kuigi võiksin ju rahulikult põõnutada ja siis õhtul koos oma inimesega midagi toredat ette võtta. Seepärast lippan ma alati rõõmuga oma puuri, kui inimene hommikul külmkapi peal (kes mõtles nii kõrged asjad välja?!) olevast suuuuurest maiusekastist mulle midagi maitsvat otsib. Söön siis oma saagi ära, keeran end oma ergonoomilisel (no on ju popp sõna!) madratsil selili ning tõmban mõnuga sellise norina majja, et naabrid sikutavad telekajuhtme seinast välja, kuna arvavad, et äike on tulekul. Ja las need linnud siis seni lendavad, küll ma pärast neil korra majja löön! Ahjaa, olgu see ka öeldud, et minu kodupuur on nii suur, et seal võiks vabalt kaks Iiri hundimurdjat elada. No kuigi ma loodan, et sellised siiski sisse kolida ei plaani. Kui kodupuur on minu pesaks ja puhkekohaks, siis hoopis eluolulisem asi on autopuur. 

Kasvataja juurest saabusin ma laenatud lennupuuriga, aga sellest kasvasin juba neljandaks elukuuks välja. Edasi lubati mul mõnda aega sõita universaalkerega auto pagasnikus. No küll seal oli tore neid karvaseid seinu kakkuda ja igasuguste panipaikade luuke nätsutada. Sellise umbes 2-tunnise autosõidu ajal suutsin ikka omajagu neid vidinaid läbi maitsta. Millegipärast inimesele see ei meeldinud ning ta nimetas seda lausa hävitamiseks. Ma küll ei tea, mis see täpselt tähendab, aga minu perfoomans müüdi igatahes ruttu koos autoga maha. Siis selguski, et kunstimaitse on meil inimesega ikka nii erinevad, et uude autosse mind enam kunsti tegema ei lubatud ning sinna paigaldati puur. Tegemist oli Savicu autopuuriga. Muidu täitsa kena, aga tegelikkuses kaks suurt probleemi- esiteks see puur kiliseb-koliseb-lonkab ja ..... (mh, üks sõna peaks veel olema, aga inimene ütles, et blogisse peab ikka viisakalt kirjutama). Ja koliseb ikka korralikult, vaatamata sellele, et inimene seda teibi ja nipukatega vaiksemaks üritas tuunida. Teine probleem on aga tegelikkuses veel suurem, nimelt on Savicu puur tehtud peenikestest ja üsna pehmetest varbadest. Ja kuna me inimesega sõidame autoga väga palju, siis minu turvalisuse huvides tuli hakata mõtlema ohutumale autopuurile. Lisaks oli puur, mis meile autosse mahtus, mulle ka pisut väike, sain küll olla, aga ei mahtunud end mõnusalt külili viskama ja välja sirutama. Ainus hea asi selle puuri juures oli see, et põrandal oli plastikust "vann", mille peal ma ei libisenud. Miks ma ei tohi autos lahtiselt laperdada? Sest kõige ohutum kõigi autos viibijate ja ka minu jaoks see, kui mina sõidan autos kindlalt piiritletud kohas, kus on õnnetuse korral minule kõige väiksem oht ning mul ei ole ka võimalik järsku peale tulevast suurest armastusest tingituna rõõmsalt autojuhile sõidu ajal sülle hüpata või veel hullem pedaalide alla sattuda. Inimesed ju panevad ka turvavöö kinni, miks siis peaksin mina ilma igasuguse kaitseta olema? Ja ma loodan, et ükski inimene ei mõtle, et hoiab oma lemmikut süles, sest õnnetuse korral on siis traagilisemad tagajärjed veelgi lihtsamad tulema.

Vineerist tagasein lisati selleks, et ma ei saaks kunsti teha :) 

Istus siis minu inimene tundide viisi oma rüperaalis ning otsis mulle uut ja paremat sõiduvahendit. No midagi leidis, millel arvas olevat hinna ja kvaliteedi suhe paigas. Ma parem ei kommenteeri. Tegemist oli mingisuguse noname puuriga välismaa internetiavarustest. Puur nägi tõesti üsna kobe välja, puurivarbad olid oluliselt laiemad, puur ise suurem ning kahe uksega. Algas siis sõit uue puuriga peale. Jah, tõesti ei kilisenud ega kolisenud, suurus oli ka parem, kuigi pisut madalam, aga lamada sain väga hästi. Mis oli päris mööda, oli puuri põrand. See on tehtud mingist ülilibedast materjalist, mis tähendas, et ma sõidu ajal iga väikese rooliliigutuse peale ühest äärest teise libisesin. Inimene ostis mulle siis sinna kummimati. Seda oli tore ribastada, pole midagi kurta. Aga no nende puurivarbade kvaliteet oli küll naerukoht. Ma ainult naaaatukene hambaga proovisin, sain kohe ühe eest ära. Ega ma siis paha pärast. No võib-olla need ülejäänud küljeavade omad tulid siiski natukene paha pärast ka eest ära, ma lihtsalt ei saa parata, kui pahandusepoiss ise vahel mu sisse tuleb ja siis sellised asjad juhtuvad. Nii siis juhtuski, et sain külgede pealt varbad ära ning edasi oli juba lõbus sõita pea sealt väljas ringi. Palju paremini nägi aknast välja! Aga noh, jälle selgus, et mu inimesele ei ole ikka mingisugust ilumeelt ega kunstitunnet, rääkis jälle midagi hävitamisest ja monteeris sinna külgvarbade asemele... olge nüüd naeruks valmis.... porimati tükid! Ma pidin juba selle protsessi ajal pooleks naerma, kui ta neid sinna kinni neetis. Tänapäeval on ikka kõik võimalik. Aga noh siis ma muidugi enam eriti ei naernud, kui puur autosse tagasi läks ja ma külgedelt enam mitte midagi välja ei näinud. Kuidas ma siis ilusatele koerapreilidele silma teha saan! Milline ebaõiglus! Aga siis tuli mõte, et puuril on ju uksed ka... Ega ma võin tunnistada, et minu mõtted ka alati just kõige paremad ole.

Igatahes sai minu jaoks saatuslikuks see, kui inimene leidis www.smartdog.ee lehelt sellise puuri, mis isegi minu paljunäinud (peaaegu kolm aastat ikka vaadatud ka seda elukest juba) silmad punni võttis.
Variocage puur. Inimene näitas mulle ka seda lehekülge ja ma lugesin sealt, et "Variocage turvapuur tagab ootamatu õnnetuse korral ainulaadse kaitse nii inimestele kui ka koertele. Puurid on valmistatud nii, et oleks tagatud maksimaalne turvalisus ja need on turul ainsad, mis on turvalised ka tagant otsasõidu korral. Puurid on valmistatud terasest ning pulbervärvitud mustaks ja halliks. Puuri uksed suletakse tugeva riiviga, soovi korral saab need ka võtmega lukustada. Puuri tagaosas on tagavaraväljapääs, juhuks kui õnnetuse korral selle esimesi uksi avada ei saa. Puurid on valmistatud selliselt, et need ei vibreeriks ega koliseks sõidu ajal ning et kõikidel Variocage puuridel on deformatsioonitsoon. Deformatsioonitsooni ülesanne on leevendada õnnetuse korral tekkivaid kokkupõrkejõude ning seeläbi kahjustusi minimeerida. Puur on turvaline nii autos sõitvatele inimestele kui ka koertele - tänu deformatsioonitsoonile on puuri vastu istet paiskumise võimalus tagant otsasõidu korral olematu. Puuri konstruktsioon paindub löögi korral koera vigastamata kontrollitult sissepoole. Samuti ei teki õnnetuse korral puuri teraskonstruktsiooni ohtlikke teravaid rebendeid ega murdekohti." Muljetavaldav, kas pole?!

Ja siis sain mina ka paki käppa...

Variocage puur tuleb endal kokku panna

Puuripuzzle

Kastikarjakoer

Abiks videoõpetus ja kokkupanemisjuhend

Ja loomulikult mina

2h hiljem ehk esimene kuivtrenn

Ja esimene kord autos

Turvaliselt teel!

Minu inimese jaoks ei ole mõeldav, et mina reisiksin autos lahtiselt. Ta alati väidab, et inimesed ei sõidutaks ju oma beebisid ja lapsi ka ilma turvahälli ja -toolita ega mõista, et miks nad siis oma lemmikloomi niimoodi sõidutavad? 

Vähemalt ei pea minu inimene oma kõige kallima karvase pagasi pärast muretsema, sest Variocage tagab minu turvalisuse ka õnnetustes. Aitäh, smartdog.ee! 

    

Karjakoerast jäljekoeraks

Ma olen küll karjakoer, aga kuna mul on pikk kogemus (loe: juba poolteist aastat) naiste (loe: emaste) lõhnade ajamisel, siis on minust natukene nagu juba jäljekoer ka saanud. Seetõttu arvaski Teele, et minust tulebki siis jäljekoer treenida.

Kõik sai alguse ühest ninatöö koolitusest, mis toimus 25. märtsil. Koolitajaks oli Lea Tummeleht ja sisuks koera koolitamine mingit konkreetset lõhna eristama ja leidma. No nt peaks Teele koolitama mind oma kadunud (unustatud) asju otsima. Einoh, mulle täitsa meeldis see ninatöö värk, põnev ju nuuskida ja maiuseid jagati ka lahtise käega.

 

 

Tere kõigile, mina saabusin!

 

 

Alguses pidime rätiku alt maiust otsima ja seda märkima, mille peale anti nii käest maiust kui sealt rätiku alt ka.

 

 

Ahaaa, seda maiust pean otsima jah?

 

Ma näen küll, kuhu sa selle paned!

Sinna!

 

Leitud!

Edasi pandi rätiku alla kummelitee pakikene, mille ilusti märkimisel samuti maiust jagati. Ma tegin ikka vahepeal sohki ka, ei nuuskinud, vaid panin niisama nina vastu rätikut ja kohe maius välja noritud, aga sellest kavalusest sai Teele ühel hetkel aru ja siis oli hea põli läbi, pidin ikka ninaga tööd tegema.

 

Hmm... mingi uus lõhn...nagu kummel

 

 

Kolmandas etapis pidime juba purgis olevat kummelilõhna märkima ning seejärel mitme purgi hulgast selle õige leidma. Väga vahva oli, aga hirmus väsitav, hea et vahepeal autosse põõnutama viidi.

 

 

Mis siin purgis huvitavat on?

 

See ninatöö elu on ikka tore elu, korra nuusid purki ja kohe maius kohal

 

Aga igatahes sai sellest ninatöö koolitusest alguse minu jäljekoerakarjäär. Teele võttis Mari koos Putukaga kampa ja niimoodi suundusime treener Leela Nõu juurde jäljetrenni. Leela on väga vahva treener! Ja kas te seda teate, et Leela õpetab filmistaare ka, no neid neljajalgseid, kes teevad kaasa Tõe ja õiguse filmis?!

Esimene jäljetrenn toimus 6. aprillil Raasikul. Pärast sissejuhatavat teooriat pani Teele maha 30-sammulise jälje ja kõigi üllatuseks (v.a minu enda muidugi, sest ma olengi ju ilus-tark-osav) tegin ma jälge esimesel korral nagu liikuv tolmuimeja! Einoh, mis viga teha, kui igas sammus maitsev maksatükikene ootas, loomulikult nuuskisin ma korralikult, et jumala eest ükski tükikene kuhugi vedelema ei jääks! Sain treenerilt kiita ja muidugi oli endal ka uhke tunne ning Teele lausa väga õnnelik. Teise jälje tegime veel ja siis oli algajatele küllalt. Kokkuvõttes oli väga tore ja mina lootsin küll, et me seda trenni veel teeme.

 

 

Esimene trenn ja esimene jälg. Juss-tolmuimeja

Nädalavahetuseti, mil Viljandis lustielu elasime, tegime omal käel ka trenni. Vahel tuli paremini välja, teinekord olid muud lõhnad hoopis huvitavamad ja siis oli igav neid maksatükikesi sealt otsida.   

Teine jäljetrenn toimus 27. aprillil Kostiveres. Sealsed jäljed olid juba 50 ja 70 sammu pikad. Esimesel jäljel Teele jubedalt segas mind, ma rahulikult nuusin, tema topib oma kätt ette, et muudkui vaata sinna ja vaata tänna. Õnneks treener ütles ka talle, et lasku mul ikka rahulikult ise teha ega ärgu segagu nii palju! Hea, et aru sai ja kuulda võttis, seega tuli teine jälg palju paremini välja. Tore, et trennis käime, treener ikka teab, kuidas ja mis olema peab! Seejärel õppisime ka jäljeeseme märkimist ja sellele lamamist. No selle püsilamamisega on minul veel raskusi, aga ma olen seda kodus nüüd kõvasti harjutanud ja pealegi on see väga lihtne, muudkui lamad ja maiuseid tuleb. Nagu unistuste töö.

 

Teooriatund

 

Teele segab!

 

 

Leela näitab, kuidas õigesti juhendada

 

Veel juhendamist. Teele on loll :)

 

Treeneri valvsa pilgu all saabki minust jäljekoer

 

Kuidas see oligi, et ühes otsas koerake, teises otsas lollike... hihihih :P  

 

 

Trenni me ei olegi vahepeal rohkem jõudnud, kuid käisime 1. mail jäljepäeval. See oli selline algajatele mõeldud koolitus, kus alguses teooriosa ja siis väikene praktiline pool. Koolitajaks Merlin Kanter. Mulle meeldis, sest seal oli palju teisi koeri ka, emaseid! Lisaks sain palju maiuseid ja hiljem veel metsas jalutada ka.

 

 

Tere kõigile, mina jälle kohal!

 

Teele teeb ruutu. Koos mämmiämbriga

 

Jälg on maas ja maksa täis, tuleb ainult otsida

 

Aaa, siin veel üks, see jäi nägemata

 

Jäljehunt

 

 

See jäljekoera elu on ikka hea elu!